Otsedemokraatia ja esindusdemokraatia pole üldse nii ühemõttelised vastandid, nagu ollakse harjunud arvama. Esiteks pole olemas ei ideaalselt puhast otsedemokraatiat ega ka ideaalselt puhast esindusdemokraatiat. Seega oleks selline vastandus paratamatult lihtsalt üks abstraktsioon. Teiseks pole aga otse- ja esindusdemokraatia nii ühitamatud, kui kõrvalt paista võib. Näiteks Euroopa piraadiparteide poolt soositud valgdemokraatia (ingl k liquid democracy) on üks reaalne viis võtta parimad küljed kummastki ja liita need täiesti eraldiseisvaks demokraatiatüübiks.

Olen kogenud, et otsedemokraatia vastu suunatud standardargumentidega tuttavale lugejale on valgdemokraatia üllatavaim omadus, et see võimaldab osalejal vastavalt tema valikule nii jätkata tavapärast esindajate valimist esinduskogudesse kui ka vajadusel ohjad otsedemokraatlikult enda kätte võtta. Kuid kas sellist masinavärki on üldse võimalik viisakalt, st ilma trobikonna ad hoc lahenduste jms häkkideta üles ehitada? Selgub, et on…

Volitus- ehk delegaadidemokraatia

Põhimõtteliselt on valgdemokraatia volitus- ehk delegaadidemokraatia üks liike. Volitusdemokraatia omakorda on selline demokraatiatüüp, mis lähtub piiratud volitustega delegaadi mõistest. Kui esindusdemokraatiate puhul valivad kodanikud rahvasaadiku enda esindajaks esinduskogusse kindlaks ajaks ja kõigi valijate puhul samasuguste laiade volitustega, siis volitusdemokraatia puhul valitakse delegaat täpselt nii pikaks ajaks ja nii laiade volitustega, nagu olukord nõuab. Ka sisaldub delegaadi mõistes volituste tühistamine ja uue delegaadi määramine, kui selleks on vajadus. Ehk teisisõnu on nn saadiku tagasikutsumine delegaadidemokraatia olemuslik komponent.

Delegeerimine on iseenesest täiesti tavaline asi. Volituste alusel esindamine on ilmselt kõige laialdasem eri organisatsioonide liitudes, kus see on enamasti optimaalseim valik. Sellises olukorras aga valib või määrab delegaadi organisatsioon, mistõttu on niisugune volitamine midagi üpris triviaalset. Volitusdemokraatia asub aga eraldiseisva demokraatiatüübi seisundisse siis, kui delegeerimine on tehtud otsustamise elementaarosaks.

Nii on see valgdemokraatia puhul. Iga demokraatias osaleja võib delegeerida end esindama ükspuha missuguse teise osaleja. Lisaks sellele võib ta aga piirata esindamist teatud valdkonnaga, nt volitada kellegi end esindama vaid haridusküsimustes. Maksupoliitikas võib ta volitada end esindama kellegi teise. Ja kui osaleja on mõnes teemas ise piisavalt kodus, et olla jooksvalt asjadega kursis ja langetada otsuseid, siis ta delegaati ei vali ja esindab end ise.

Valguva iseloomuga demokraatiatüüp

Kuid valgdemokraatia eripäraks on lisaks veel see, et volitusi delegeeritakse omakorda edasi. See tähendab, et minu delegaat võib minu antud volituste piires otsustada omakorda volitada kellegi ennast esindama. Nii tekivad pikad harujõgedega jõgesid meenutavad delegeerimisahelad, kus volitused “valguvad” lõpuks kõige suurema usaldusväärsusega nn superdelegaatide taha. Konkreetsete hääletuste puhul täidavad superdelegaadid sisuliselt esindusdemokraatia parlamendiliikme rolli. Ent kardinaalne erinevus parlamendisaadikust on, et “valesti” hääletamise korral võib volitaja delegeeringu tagasi võtta ja anda kellelgi teisele — või otsustada kasutada õigust määrata oma hääl ise. Seega on süsteem “valguva” iseloomuga ka selles mõttes, et delegeerimisahelad võivad kuju muuta väga dünaamiliselt.

Valgdemokraatia ühendab niimoodi esindus- ja otsedemokraatia lihtsa printsiibi alusel tervikuks, mis hõlmab mõlemat. Tegu on delegeerimisahelate ja üldise individuaalse delegeerimisega volitusdemokraatia liigiga.

Selguse mõttes võtan kokku valgdemokraatia peamised omadused:

• Ma võin valgdemokraatia süsteemis osalejana määrata ükspuha missuguse teise osaleja end delegaadina esindama.
• Ma võin delegaadi volitada otsustama enda eest kõigis valdkondades või ainult mõnes kindlas valdkonnas.
• Reeglina määratakse eri valdkondades delegaadiks mõni asjatundlik sõber vm usaldusväärne ekspert.
• Minu delegaat võib mu antud volituste piires omakorda teisi edasi volitada. Tekivad volitusahelad, mille tippudes on suure volikirjade pakiga nn superdelegaadid, kelle roll on sarnane praeguste parlamendisaadikutega.
• Ma võin volitused delegaadilt alati tagasi võtta või otsustada mõnes olulises küsimuses ise hääletada.
• Enamik individuaalseid hääletusi otsustatakse reaalselt superdelegaatide ja delegeerimisahelatesse põimitud motiveeritud osalejate poolt.

Lisaks on sellise süsteemi puhul kindlasti huvipakkuv, et seda annab vormiliselt ühitada ka tavaliste nelja aasta tagant toimuvate valimistega. Valimiskabiinis kandidaadi numbri sedelile kirjutamine ja selle valimiskasti laskmine ei pea valgdemokraatiat kasutusele võttes kuskile kaduma. Vanemal põlvkonnal poleks vaja õppida vormiliselt uusi demokraatia protseduure, kui nad seda ei taha. Nad valiks lihtsalt iga nelja aasta tagant maksimaalsete volitustega delegaadi. Ent kui nad tahavad, siis saavad nad delegaate ja volitusi valimiste vahelisel ajal muuta.

Infoühiskonnale kohane otsustusmehhanism

Internet ja infoühiskonna areng on toonud kaasa selle, et kodanikel on ilma suurema vaevata võimalus end kurssi viia mistahes seaduseelnõu vms plaanitava otsuse tagamaadega. Seda piirab küll vähene pealehakkamine ning mõningane riigipoolne oskamatus või salatsemine, aga tendents on selgelt olemas. Nii ei nõustu kodanikud enam olema riigiasjade otsustamise passiivsed pealtvaatajad, vaid tahavad samuti otsustamisel oma hääle kuuldavale tuua.

Valgdemokraatia pakub selleks piisavalt dünaamilise taustsüsteemi.

Erinevalt katsetest osalusdemokraatia sildi all esindusdemokraatiat valitsejate heale tahtele panustavate ad hoc institutsioonidega täiendada, pakub valgdemokraatia valimissüsteemi tasemel muudatusi, mis tooksid hulga soovitud muutusi kaasa vältimatult. Võim tuleks paratamatult rahvale lähemale, sest delegaadi otsustusjõud ei sõltu mitte niivõrd manageeritud parlamentaarsetest mängudest, vaid pigem oma vabast tahtest teatud delegatsiooniahelate juurde koonduvatest inimestest. Delegaadi volituste muutmine annab rahvale aktiivse kontrolli oma tahte üle. Väheneks ka poliitikas osalemise barjäär ja suureneks konkurents, sest delegaadiks hakkamiseks piisab inimese otsusest end delegaadina välja pakkuda.

Oluline on ka valgdemokraatia dünaamiline kohandumine indiviidi harjumustega. Inimene saab ise teha valiku, kas ta võtab poliitikas aktiivse või passiivse rolli, kuid tema hääl mõjutab tehtavaid otsuseid ikkagi mõlemal puhul ühtemoodi. See on õiglasem kui olukord, kus häälekas või rahakas vähemus mõjutab lobitööga parlamenti enda valitud suunas. Valgdemokraatia sunnib delegaate ja huvigruppe selgitama oma vaateid otse rahvale.

Tegelikult on ülal visandatud valgdemokraatia ainult üks geneeriline vorm. Sellist süsteemi on võimalik eri piirangute kehtestamisega kallutada rohkem otsedemokraatia või siis rohkem esindusdemokraatia poole. On võimalik luua puhvreid, mis vähendavad võimalusi populismiks ja rahva tahtega manipuleerimiseks.

Volitusdemokraatia perspektiivid

Loomulikult on sellisele valgdemokraatiale ka hulk vastuväiteid. Neid kõiki ma siin praegu ükshaaval läbi käima ei hakka, aga üldiselt taandub suurem osa neist ikkagi küsimusele, et kas me oleme valmis rahvast kui otsuste allikat usaldama või mitte. Ilmselgelt saaks valgdemokraatia laiem kasutuselevõtt toimuda ainult samm-sammult, uued demokraatlikud praktikad vajavad harjutamist, isegi siis, kui nad on teoreetiliselt parimad võimalikest.

Teine tõsiseltvõetav grupp vastuväiteid on aga seotud sellega, et niisugust valgdemokraatiat on mõttekas rakendada ainult arvutisüsteemide vahendusel. See eeldab, et me saame neid süsteeme usaldada, mis on aga ülimalt kahtlane. Kuna ma isiklikult nõustun nende ekspertidega, kes peavad meie e-hääletamise süsteemi ebausaldusväärseks, siis pole ma sugugi kindel, kas oleks üldse võimalik luua riiklikul tasemel rakendamiseks piisavalt usaldusväärne valgdemokraatia süsteem.

Tasub tähele panna, et selline süsteem peaks tiksuma stabiilselt ja turvaliselt läbi aastate ning mitte ainult nädalase valimisperioodi jooksul. Aga nagu meie e-hääletamise süsteemi usaldusväärsust saaks hüppeliselt tõsta avatud lähtekoodi ja süsteemi terviklikkust tagavate krüptograafiavõtete kasutuselevõtmisega, samamoodi usun ma, et usaldusväärne valgdemokraatia süsteem on põhimõtteliselt võimalik. Probleem on siinjuures pigem see, et niisugusel tasemel krüptograafia on mõistetav ainult murdosale inimkonnast ning seetõttu muutuks selline valgdemokraatia tavalise sedelite ja hääletuskastidega valimiste viisil igaühele vaadeldavaks ja kontrollitavaks vaid juhul, kui loobutaks hääletamise salajasusest.

Samas ei tohiks tehnilised küsimused saada takistuseks demokraatiatüüpidest parima valimisel. Isegi kui me suuda saavutada konsensust valgdemokraatia kasutuselevõtmiseks, sellegipoolest leian ma, et parimat süsteemi peaks nõudma. Kas just Islandi tüüpi pottide-pannidega põhiseadusliku protsessiga, aga igal juhul ilma reservatsioonide ja valehäbita — nagu seda nõudis näiteks Anto Veldre oma eilses “Sirbi” artiklis.

Kui keegi tahab, siis võime vastu- ja pooltargumente selle artikli kommentaariumis põhjalikumalt arutada.

Seni on valgdemokraatlikud süsteemid reaalset kasutust leidnud peamiselt eri maade piraadiparteides, iseäranis tuntud on selle poolest Saksamaa Piraadipartei. Samas pole sakslastel meiega sarnast ID-kaardi süsteemi ning see on nende valgtagasiside tarkvara kasutusvõimalusi märkimisväärselt piiranud. Ometi on sellest saanud üks nende tuntumaid sümboleid. Rootsis Vallentuna kohalikus omavalitsuses on juba kolmandat valimisperioodi esindatud partei nimega Demoex saadik, kes on väljundiks valijate otsedemokraatlikele häältele. Esindusdemokraatlikus süsteemis otsedemokraatliku oaasi tekitamine on paljude teiste maade sarnaste algatuste seas ka Eestis registreeritud e-erakonna eesmärgiks.

Eesti Piraadipartei on samuti katsetanud piraatide seas populaarse valgtagasiside tarkvaraga Liquid Feedback, see on tõlgitud eesti keelde ning paigaldatud Piraadipartei lehele. Me pole seda aga reaalselt kasutusse võtnud eelkõige sellepärast, et meie poolesaja liikme või aktivistiga on võimalik asju arutada ja otsustada ka lihtsamate vahenditega ning selle süsteemi püsiv kasutamine muutuks meil peagi lihtsalt formaalsuseks. Küll aga võtame valgtagasiside või mõne teise valgdemokraatliku süsteemi kindlasti kasutusele, kui meie liikmete arv hakkab jõudselt üle saja kerkima.

Väärib ka mainimist, et volitusdemokraatia võimalused ei piirdu tegelikult sugugi mitte ainult valgdemokraatiaga. Näiteks Bryan Fordi volitusdemokraatlik alternatiiv üksiku ülekantava hääle süsteemile pakub suurepärast lahendust strateegilise valimise probleemile ning selle võiks minu arvates Eestis kasutusele võtta kasvõi kohe praegu.

Lisaks muule pakub volitusdemokraatia paradigma mõistelisi vahendeid, mille abil kaardistada seda hämarala, mis jääb otsedemokraatia ja esindusdemokraatia vahele. Pikemas perspektiivis võiks see tuua meid välja olukorrast, kus käib tulutu standardargumentide loopimine veendunud esindusdemokraatia pooldajate ja andunud otsedemokraatia fännide vahel.

Lõpetuseks

Miks ma seda üldse kirjutan? Juhtus nii, et Rahvakogu ideepanka sirvides märkasin, et seal on täiesti arvestatav hulk mõistlikke ettepanekuid rahvale hääletusõiguse andmiseks ka väljaspool tavapäraseid esinduskogude valimisi. Miskipärast aga hakati iga sellist ettepanekut lammutama kooliõpiku argumentidega otsedemokraatia vastu. Kuugeldasin selle peale “delegatiivset demokraatiat” jm sarnaseid fraase ning otsustasin, et Internet vajab sel teemal hädasti ühte esseed.

Ja tänu Anto Veldrele eilse Infoühiskonnast hereetiliselt V eest, mis sundis mind lõpuks siinset esseed kirja panema!

Sama teema varem Eesti meedias:

• Tehnoloogiaportaal valis Piraadipartei aasta uuendusmeelseimate demokraatide hulka (Kuku intervjuu)
• Piraadipartei pälvis tähelepanu e-demokraatia uuendajana (Delfi artikkel)
• Provokatsioonid kiirendavad demokraatia innoveerimist (ERR teadusuudised)