Lubatu piiride ilmne ja pidev ületamine tekitab ühiskonnas paratamatult igatsuse vaoshoituse ja tasakaalukuse järele, luues võimulolijaile soodsa pinnase ja andes võimaluse ahendada avalikku väljendusvabadust kuni vaikiva oleku saavutamiseni. —Madis Ernits, õiguskantsleri asetäitja-nõunik^[1]

Riigikogus ei läinud 2006. aastal läbi nn Delfi seadusega kõigi kommentaatorite registri kohustuslikuks muutmine.^[2] Ent samasugune asi läks 2007. aastal läbi Lõuna-Koreas. 2012. aastal kuulutas sealne kõrgeim kohtuinstants vastava seaduse õigustühiseks põhjendusega, et see ohustab demokraatiat ja sõnavabadust.^[3] Meie riigikogu “praagi” on nüüd seadusandja soovist mööda minnes oma viimaste otsustega parandanud käsikäes rahvusringhääling ja Eesti suurim päevaleht.

Aasta alguses mängis Postimees oma veergudel maha anonüümsete netikommentaaride väitluse.^[*] Ainus selles ühepoolses debatis viidatud teaduslik uuring võrdles immigratsiooniteemaliste artiklite anonüümseid ja muid kommentaariume.^[4] Uuringust nähtus, et sellise vastuolulise teema puhul kalduti anonüümsetes kommentaariumides märksa rohkem kasutama moraalselt vastuvõetamatuid väljendusviise. Seejuures väideti uuringus, et anonüümsusel on ühtlasi võrdsustav ja demokraatlikku väitlust edendav toime.

Anonüümsus ei põhjusta vihakõnet

Anonüümsete kommentaaride arutelus tuleks eelkõige vaadata, kas nende väidetav negatiivne mõju on niivõrd universaalne või märkimisväärne, et võiks sundida hukka mõistma anonüümset kommenteerimist iseenesest. Erinevalt Postimehe debatis sõna võtnud arvamusliidritest pole valdkonnaga tegelevad teadlased sellise kirvetööga sugugi nõus. Pigem leitakse, et anonüümsusel on palju kasulikke funktsioone.

Näiteks pagulasdebati veebiinkarnatsioone uuriv Liisi Laineste kinnitab Sirbis, et “suhtlusmeedia agressiivsustase on suhteliselt konstantne ning anonüümsus, mida on seni peetud üheks leimi põhiliseks ajendajaks, ei mängigi nii suurt osa”.^[5]

Rahvusvahelise pressiinstituudi (IPI) 2014. aasta sügise heade praktikate soovitus hoiatab väljaandeid anonüümsust keelamast ja põhjendab: “Selliste reglementidega kaasneda võiv kahju, mis seisneb nende inimeste kommenteerimisest hoidumises, kes — olgu siis õigustatult või õigustamatult — kardavad surveavaldusi oma vaadete tõttu, võiks panna paljud meediaväljaanded hoiduma anonüümsuse keelamisest. Ei ole tugevalt põhjendatud uurimistöid, mis kinnitaksid, et anonüümsuse keelamine võiks iseenesest tõsta meediasaitidel peetavate diskussioonide taset.”^[6]

Pole korrektne ka väide, et anonüümsuse lubamine on midagi erandlikku ning enamik maailma väljaandeid on sellest loobunud. Nii kinnitab Maailma Ajalehtede ja Väljaandjate Liidu (WAN-IFRA) ülevaade 2013. aastast, mida Mall Hellam püüdis debatis esitada anonüümsete kommentaariumite keelamist õigustava raportina, et lubajate-piirajate hulk on ligikaudu samas suurusjärgus: “Täisnimega registreerimine vs anonüümsuse võimaldamine jäi lahknevaks küsimuseks, kus polnud konsensust, kumb neist on eelistatum.”^[7]

Eri organisatsioonide soovitused aga rõhutavad kui ühest suust, et erinevalt anonüümsuse keelamisest ja lubamisest mõjutavad nii kommentaariumide üldist kvaliteeti kui ka väljenduse vaoshoitust märksa olulisemal määral paljud muud meetmed: läbipaistev modereerimine, autorite aktiivne osalus kommentaariumis, silmapaistvate kommentaaride esiletõstmine, kommentaatorite kogukonna kaasamine kommenteerimiskeskkonna kujundamisse jms.

Sedasama suunda väljendab ka Euroopa Inimõiguste Kohtu lõppotsus Delfi vs Leedo küsimuses 2015. aastast, mis rõhutades anonüümse kommenteerimise olulisust sõnavabaduse jaoks leiab, et Delfi oleks pidanud panustama rohkem kommentaariumi modereerimisse.^[8]

Kommentaariumis pole midagi head?

Nüüd anonüümse kommenteerimise keelanud väljaandeid ühendab ilmselt segu ajaloolisest põlgusest elik kadedusest Delfi „peldikuseina” kui ajakirjandusmudeli vastu ja soovist rehabiliteerida oma suutmatust inspireerida lugejaid hiljutistes kuumades vaidlusküsimustes.

Kui ERRi uudisteportaal näis mängivat sellele, et anonüümsuse keelamine võiks tagada nende kommentaariumile teatud moraalse üleoleku ja turuniši, siis Postimehe puhul oli otsus pigem küüniliselt majanduslik, muus osas kasutati lihtsalt ära ühiskonnas üha kasvavat nõudmist grammatilise korra ja moraalse puhtuse järele.

Postimehe veergudel ja ERRi teledebatis väljendasid nende väljaannete kõneisikud läbivalt vaenulikkust mitte ainult anonüümse, vaid ka kommenteerimise kui sellise vastu.^[9] See annab aimu nende väljaannete toimetustes valitsevast meelsusest, mis näeb lehesabas kommenteerivaid lugejaid pigem tüütute segajate kui koostööpartneritena ajakirjandustöös.

Niisuguse hoiaku puhul on ilmselt liigne eeldada, et suudetakse reaalselt kasutusele võtta rahvusvaheliste organisatsioonide soovitatud parimaid praktikaid või panustada tõsiselt kommentaariumide haldamisse. Näiteks Postimehe puhul võib kommentaariumi ajalooliseks kirstunaelaks pidada otsust, et lisatud kommentaarid kustutatakse kolm päeva pärast sisestamist. Kuigi ilmselt loodeti sellega vähendada tagantjärele kaebusi ja modereerimisvaeva, siis ühtlasi kaotas see nii autorite kui asjalike kommentaatorite motivatsiooni pakkuda artiklile olulist lisa kommentaariumis või võtta ette põhjalikumaid debatte.

Demokraatia pole enam moes

Teisalt aga häirib väljaandeid ilmselgelt kommentaariumide lihtrahvalik meelsus, millele ollakse sunnitud üha enam alla vanduma. Üleilmses infoväljas on kommentaatorid muutunud väljaannete suhtes kriitilisemaks kui kunagi varem, ühiskonnas arutuse all olevad vastuolulised teemad seavad ajakirjanikele tõsiseid nõudmisi ning väljaannete toimetustel on üha raskem kujundada rahvast tõeliselt valgustavaid seisukohti. Selle asemel püütakse aga teenida üksikuid moraalseid plusspunkte enda arvates oluliste ühiskonnagruppide silmis.

Kommentaariumides ja sotsvõrgustikes vohanud isetekkeline ja võimudega arveid õiendav rahvaliikumine, mida tervitati juubeldades ACTA-protestide ajal ja suuresti ka Reformierakonna rahastusskandaali järgsete AVP-protestide puhul, on nüüd taunimisväärne ja kuulub vaigistamisele. Näiteks pole keegi peale Mari-Liis Jakobsoni söandanud meedias soovitada rändekriisi arutamiseks nn Rahvakogu meetodit.^[10] Kooseluseadusest rääkimata. Demokraatia pole ilmselt lihtsalt enam moes.

Sellest vaatepunktist on arusaadav Postimehe valik anonüümsusse mitte investeerida. Sellepärast et selle võrdsustav ja demokraatlikku debatti edendav toime praegu lihtsalt ei müü ja tegelikult ei ole organisatsioonis selle arendamiseks ka pädevust ega valmidust. Samuti pole imekspandav, et turundajad on otsustanud seda küüniliselt esitleda kui “parema arvamuskultuuri” ja “Eesti ühiskonna tervemaks ja paremaks” muutmise algatust.^[11]

Rahvusringhäälingut ei peaks aga majanduslik huvi sedavõrd kõigutama. Seetõttu on iseäranis laiduväärne nende soov korvata omaenda suutmatust lugejaid pagulas- ja kooseluküsimustes inspireerida lehesabas domineeriva lihtrahvalikkuse süstemaatilise vaigistamisega.

Kirvega sõnavabaduse kallale

Postimees on valinud oma uue kommenteerimisajastu orwellilikuks lipukirjaks: “Arutle vabalt ja viisakalt!”^[11] On igati sümptomaatiline, et toimetuseni pole väljaande enda veergudelt jõudnud Aro Velmeti hiljutine diagnoos: “Kui viisakas arutelukultuur on saavutatud sootsiumi ühe osa marginaliseerimise teel, ei ole see terve, demokraatlik arvamuskultuur.”^[12]

Need, kes on varmalt radikaalse sõnavabaduse eest välja astunud, kui tegu on veresaunaga nöökajakirja Charlie Hebdo toimetuses või Kaur Kenderi hälbekirjandusliku düstoopiaga, on unustanud, et sõnavabaduse tuleproov on voltaire’ilik valmisolek asuda barrikaadidele oma oponentide õiguse eest väljendada ka kõige põlastusväärsemaid ideid.

Twitteri riiakas eesliin ja muu progressiivne haritlaskond, kes on tervitanud anonüümsete kommentaaride keelamist kui olulist punktivõitu, ei ole endale teadvustanud, et Postimees kehtestab vastuolulise täisnimereglemendiga sellesama korra, mille pärast on mh LGBT-kogukonnad koos digiõiguste aktivistidega aastaid Facebookiga vägikaigast vedanud ja saavutanud alles 2015. aasta detsembris olulise järeleandmise. Postimees lubab kommentaatoritel end küll Facebooki kontoga tuvastada, kuid on välistanud Facebookis nüüd lubatud pseudonüümid ja tõotanud kõik nn libakontod avastamise korral kustutada.

Iseenda karikatuurina kinnitab Postimees, et “uue kommentaariumi” eesmärk on kaitsta vähemusi nende vastu suunatud vihakõne eest.

Jõhkrusega jõhkruse vastu

Daniel Vaariku arvates on jõhker nõuda autoritelt väljaannetele kaastööd, kui anonüümsed kommentaatorid võivad selle iga hetk sõimu ja ad hominem argumentidega üle valada. ^[13] Kuid veelgi jõhkram on n-ö lihtrahvale suunatud nõudmine: “Kui sul on midagi öelda, pead julgema seda teha oma täisnime all.”

Anonüümsus pole mitte lihtsalt natuke gay, vaid igaüks meist on mingis küsimuses vähemus ja kogeb arvamust kujundades või väljendades kogukonna survet. Meil kõigil on hulk nii küpseid kui ka pooltooreid veendumusi, mida me pole valmis töökaaslaste, vanemate või isegi lähedaste ees väljendama, aga mida tahaksime siiski turvalises keskkonnas arutada.

Suur hulk inimesi pole ka valmis tooma oma head nime ohvriks riiakate trollide ja epateerivate arvamusliidrite omavahelistes maadejagamistes. Need on avalikkuse tähelepanu mitte soovivad oma ala eksperdid ja siseinfo omajad, kes tahaks küll debati tasakaalustatuse mõttes esitada oma argumendid, aga ei soovi isikikult n-ö minna poliitikasse.

Kui arvamusliidrite vastase vaenu ja ad hominemid saab kommentaariumist modereerimise teel eemaldada, siis üksikisiku väljendusvabadusele kogukonna poolt avaldatavat survet leevendavad digikeskkonnas reaalselt ainult pseudonüümid ja anonüümsus.

Seejuures pole tavalise netikasutaja suhtes ka vähem jõhker väide, et kui sulle Postimehe kommentaariumis täisnime all arvamust avaldada ei sobi, siis võid seda teha kuskil nurga taga mõnes anonüümses blogis vm keskkonnas. Põhiõigused peavad kehtima kõikjal. Ei saa väita, et kuna tegu on ainult kommentaariumiga, siis sõnavabadus ei loe.

Teatud ühiskonnagruppide süstemaatiline tõrjumine kommentaariumidest on oma olemuselt samasugune diskrimineerimine nagu nahavärvi alusel ööklubi ukselt tagasisaatmine.

Neljanda võimu varjatud seadusloome

Nn Delfi seaduse kõneisikuks oli omal ajal justiitsminister Rein Lang, kes oli seisukohal, et teatud netiteenuste kasutamisel peaks ID-kaardiga sisselogimise tegema seadusega kohustuslikuks.^[14] Kuigi see on karjuvas vastuolus nii üldiste inimõiguste kui Euroopa õigusega, siis on viimastel aastatel käinud välja ideed ID-kaardist kui “Interneti juhiloast” ka president Toomas Hendrik Ilves.^[15]

Langi unistuse kõigi kommentaatorite registrist on nüüd teostanud rahvusringhääling ja Postimees. Esimene peaks olema riigi poolt loodud eetilise ajakiranduse etaloniks, teine on Eesti suurim päevaleht. Üheskoos surusid nad läbi omaaegse Delfi seaduse tehnilise tagaukse kaudu, allumata seejuures mistahes läbipaistvuse nõuetele või hea seadusloome tavale, mida me eeldame seaduste tekste arutavalt Riigikogult.

Kuigi rahvusringhäälingut tuleb tunnustada, et nad lubavad kommentaariumis ka pseudonüüme, provotseerisid just nemad oma avalikes sõnavõttudes Postimeest “lõpuni minema” ja “lõpetama igasuguse anonüümsuse toimetusvastutust kandvas ajakirjanduseses”.^[16]

Riikliku kõigi kommentaatorite registri pidamine ERRi poolt on aga põhiõiguste vaatepunktist täpselt samasugune riive nagu Postimehe täisnime-reglement. Nii mõistavad lisaks Korea põhiseaduskohtu otsusele ka ÜRO inimõiguste raportid aastatest 2011 ja 2015 rahvusringhäälingu tegevuse juba ette hukka, väites et onlain-teenuste, sh “kommentaaride postitamise ja andmete üleslaadimise” puhul ei tohiks riiklikud institutsioonid seada teenuste kasutamise tingimuseks ei kasutajate tuvastamist ega ka pärisnimede kasutamist. Sama peaks silmas pidama eraettevõtted.^[17]

Meedia kui informaalne neljas võim peaks ideaalis tagama rahva kui suverääni kontrolli kõigi ülejäänud kolme võimu üle. Seetõttu on ajakirjandus olnud enamasti väljas sõnavabaduse jäägitu kaitsjana, nt Eestis koonduti viimati 2010. aastel nn allikakaitse seaduse vastaseks kampaaniaks, mis püüdis piirata ajakirjanike õigust säilitada oma allikate anonüümsus.^[18]

Interneti levikuga seoses on aga kodanikuajakirjandus hakanud üha enam konkureerima traditsioonilise meediaga ja pretendeerib nüüd traditsioonilise meedia kõrval viienda võimu tiitlile. See on tekitanud meediamaastikul olulisi pingeid. Käesoleva aasta alguses intensiivistunud kommentaariumisõdu tulekski vaadelda kui võitlust neljanda võimu südametunnistuse pärast, kus on omavahel lahingus uued ja vanad ajakirjandusmudelid ning mille tulemustel on otsene mõju meie demokraatia tulevikule.

Digitaalne lausjälgimine hävitab demokraatia

Meie riiklikuks uhkuseks olev digitaalne isikutunnistus, millega registeerimine on nüüd juba kuu aega ERRi uudisportaalis kommenteerimise ametlikuks tingimuseks ja veebruari algusest Postimehes kommenteerimise de facto tingimuseks, on mitmes mõttes eripärane. Esiteks tagab see meile piisavalt lollikindla isikutuvastuse, et seda kasutada elementaarsete onlain-teenuste jaoks, teiseks aga tagab see meie onlain-tegevuste piisavalt lollikindla seostatuse meie reaalse isikuga.

Kui e-hääletuse puhul tehakse meie poliitiliste vaadete ja võimalikesse vähemusrühmadesse kuulumise salajas hoidmise nimel monumentaalseid pingutusi^[19], siis nüüdsest rahvusringhäälingu ja Postimehe omanduses tekkiv kõigi avalikus diskussioonis osalejate arvamuste täielik isikustatud register viib meid ilmselt maailmas esimeseks mitte ainult esimeste üleriigiliste e-valimiste läbiviijana, vaid kaudselt ka esimese absoluutselt lollikindla lausjälgimise ja meelsuskontrolli süsteemi sisseviijana.

Lisaks rahvast teeniva valvekoera rollile seadustandva, täidesaatva ja kohtuvõimu suhtes on meedial aga ka poliitilisteks debattideks avalikku foorumit pakkuv nn hääletamise eeskoja funktsioon.

Kui iga lihtinimeste poliitilised jm veendumused on riikliku isikutunnistuse alusel kantud digitaalsesse registrisse, siis sellise andmebaasi lekkimine on liigne oht vabadele valimistele ja eksib otseselt põhimõtte vastu, mida tuntakse isikuandmete kaitse vallas andmeminimalismi põhimõttena. Kui isikuandmete kaitse päitsete pähe panemisega Facebook’i ja Google’i totalitaristlikele andmebaasidele tegeleb jõuliselt Euroopa Parlament, siis meie kohalike inimõigustega kaubitsejatega peame siiski esmajoones ise hakkama saama.

Vabaduste piiramine on kumuleeruv

Peaaegu ainuke tsiviilotstarbeline avalik koht, kus nõutakse kõigilt enda regisreerimist ametliku isikutunnistusega, on kasiino. Ainult seal mängijatelt ei nõuta erinevalt Postimehe kommentaariumist oma täisnime kogu maailmale avaldamist. Kas avalik arutelu demokraatlikus riigis on tõesti niivõrd ohtlik ettevõtmine, et peaks toimuma sama pingelise riikliku järelvalve all nagu hasartmängude korraldamine, sellele küsimusele võiks neljas võim otsida vastust oma südametunnistusest.

Eesti põhiseadus kaitseb nii eraelu puutumatust kui ka sõnavabadust. Need kaks põhiõigust annavad kokku õiguse avaldada oma seisukohti ka nii, et need ei mõjutaks kahjulikult inimese eraelu.

Tänaval kaitseb niisuguste sõnavõttude õigust näo ette asetatav mask, mida pole suurenevast terrorihirmust hoolimata siiani keelatud kanda ka meeleavaldustel. Digikeskkonnas tagatakse aga anonüümsus muude tehniliste vahenditega, mille arbitraarne keelamine üldotstarbelistes uudisteportaalides pole Euroopa õigusruumis kohane.

Kuigi Postimehe aasta alguse näidisdebatis ainsana anonüümsete kommentaatorite kaitsjatest sõna saanud Mihhail Lotman väidab minu arvates korrektselt, et sellised sõnavabaduse piirangud on oma olemuselt kumuleeruvad,^[20] siiski eksib ta kahes asjas.

Esiteks on Postimehel eraettevõtjana kahtlemata õigus kehtestada kommentaariumile oma reeglid, kui sellega ei rikuta mõnda seadust. Antud juhul pole need aga reeglid ilmselt siiski Euroopa õigusega kooskõlas. Ja teiseks, isegi kui juriidiliselt on kõik korrektne, siis pole ERRi ja Postimehe tegevus mitte ainult “oluline rünnak sõnavabaduse vastu”, nagu ütleb Mihhail Lotman, vaid lisaks “koordineeritud rünnak”, mis väärib vähemalt samasugust tähelepanu nagu omal ajal Delfi seadus.

[*] Blogipostitus on pikem versioon Eesti Päevalehes ilmunud kokkuvõtvast artiklist, mis omakorda põhineb Postimehe poolt tagasi lükatud tekstil, mida väljaanne polnud valmis avaldama iseenda poolt algatatud debatis anonüümsete kommentaaride teemal. Põhjenduseks tõi Postimees, et peab oma seisukohta õigeks ja aja jooksul on seda teemat juba arutatud küll. Seejuures ei kaasanud nad korraldatud debatti ei õigusteadlasi, inimõiguste organisatsioone ega netivabaduse aktiviste, kes oleks olnud selle teema puhul iseenesestmõistetavad huvigrupid.

Viited

[1] https://www.juridica.ee/juridica_et.php?document=et/articles/2007/3/125320.SUM.php
[2] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/teibitud-suuga-noored-sonavabaduse-eest?id=12249119
[3] http://www.nytimes.com/2012/08/24/world/asia/south-korean-court-overturns-online-name-verification-law.html
[4] http://arvamus.postimees.ee/3459683/andra-siibak-kuidas-muutub-inimese-kaitumine-ja-olek-anonuumses-kontekstis
[5] http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c21-teadus/pagulaskriis-internetis/
[6] http://ipi.freemedia.at/fileadmin/user_upload/IPI_AnonymousSpeech_Oct2014.pdf
[7] http://www.wan-ifra.org/reports/2013/10/04/online-comment-moderation-emerging-best-practices
[8] http://hudoc.echr.coe.int/eng?i=001-155105
[9] http://etv.err.ee/v/paevakajasaated/vabariigi_kodanikud/saated/bac2a76d-2a73-4bce-8681-f2d5ba99d9f9/vabariigi-kodanikud
[10] http://uudised.err.ee/v/arvamus/2d32cd4c-a369-4579-9089-a5a78e2f43a8/mari-liis-jakobson-parim-pagulasteemaline-arutlusviis-rahvakogu-teadmatuse-loor-voi-koigi-soda-koigiga
[11] http://arvamus.postimees.ee/3521559/juhtkiri-uus-kommentaarium-arutle-vabalt-ja-viisakalt
[12] http://arvamus.postimees.ee/3478963/aro-velmet-viisakuse-poliitika
[13] http://arvamus.postimees.ee/3458433/daniel-vaarik-anonuumne-trollimine-voib-votta-soovi-arvamust-avaldada
[14] http://arvamus.postimees.ee/1665783/lang-osa-netikeskkondi-peaks-olema-ligipaasetavad-id-kaardiga
[15] http://www.postimees.ee/3256361/president-ilves-kellegi-virtuaalset-identiteeti-ei-tohi-kuritarvitada
[16] http://uudised.err.ee/v/eesti/d631cdc9-8393-4fc1-8fd7-96f5260c7d41
[17] https://www.hrw.org/news/2015/06/17/un-online-anonymity-encryption-protect-rights
[18] http://www.postimees.ee/238375/suured-ajalehed-protestivad-eelnou-vastu-valgete-kulgedega
[19] http://boamaod.github.io/blog/2015/03/30/rohkem-kryptot-v2hem-usaldust/
[20] http://www.lotman.ee/blogi/ano-ja-pseudonuumidest

Kuigi piraadid suudavad olla edukad üksikute aktivismi tulipunktide puhul (nt ACTA, lausjälgimine, panoraamivabadus) või teatud perioodide vältel üksikutes riikides (nt Rootsi, Saksamaa, Tšehhi, Island), siis stabiilne rahvusvaheline koostöö on endiselt asi, milleni on vaja jõuda. Mäletan väga hästi, et kui ma osalesin esimest korda internatsionaali aastakoosolekul Prahas, siis tundus mulle eriti tüütu, kui pikema ajalooga piraadid eri Euroopa riikidest ja pool-riikidest kukkusid vaidlema põhikirja ja eri tegevuste sellele vastavuse üle ning sisustasid sellega mõnuga terve päeva ja pool teistki. Taolised meeleolud valdavad internatsionaalis tegelikult siiani.

Kusjuures igal aastal on üldkoosoleku toimumise eel ja järel tekkinud tugev opositsioon, on kirjutatud artikleid ja pöördumisi, ähvardatud luua uus internatsionaal või mitu. Sel aastal on jõudnud olukord niikaugele, et internatsionaalist astusid protestiks juhatuse haldussuutmatuse ja/või koostöövõimetuse tõttu ametlikult välja nii Austraalia kui Briti Ühendkuningriikide piraadiparteid, sama ähvardasid teha ka paljud teised ja tõid küsimuse hääletusele oma üldkoosolekutel. Lisaks välja astunutele on huvi internatsionaali tegevuse vastu kaotanud ka paljud seni organisatsiooni toetanud liikmed, kvoorum saadi üldkoosoleku esimesel päeval minu kui Eesti delegaadi kaugosaluse teel kokku alles õhtul kl 17-ks, kuigi oleks pidanud olema koos juba ennelõunaks.

Pool-sõltumatu piraadiväljaanne The Pirate Times tegi seekord üldkoosoleku ettevalmistamisel tubli tööd ja avaldas hulga eri maade piraatide visioone^[1] selle kohta, missugustel alustel rahvusvaheline koostöö võiks toimuda ja olla mitte koormaks kaelas, vaid inspireeriv ja edasiviiv. Teatud määral neid teemasid ka internatsionaali üldkoosolekul mõlgutati, aga see kõik jäi siiski episoodiliseks. Tundus, et koosolekuruumis füüsiliselt kohal viibinutel polegi erilist soovi suurt midagi arutada — kui arvata välja üldkoosoleku teisel päeval ka internatsionaali uude juhatusse kandideerinud Henrique Peeri tiraad usaldusest senise juhatuse vastu.

Etteheited internatsionaali töökorraldusele

Vahelduva eduga end vaidlusküsimustega kursis hoidnuna sõnastaksin peamise probleemina, et piraadid ei suuda leida rahvusvahelise koostöö formaliseerimiseks viisi, mis ühelt poolt sobiks kokku digipõlvkonna hajusa organiseerumise põhimõtetega ja samal ajal sobiks rahvusvaheliseks lipulaevaks või kehandiks, millelt saada abi ning vajadusel ka tugineda. Konkreetsemalt võib tuua välja:

• Euroopa kahe suurima piraadiorganisatsiooni, st Rootsi ja Saksamaa piraadiparteide lahkhelid eri põhimõttelistes küsimustes, nt otsedemokraatia, organiseerumise viisid, põhimõtted jmt (muide, Saksamaa piraadid on internatsionaalis tooni andvad, mis tähendab automaatselt Rootsi piraatide pigem leiget huvi organisatsiooni tegevuse vastu);

• Juhatuse suutmatus veenda piraatide rahvusvahelist üldsust, et nende tegevusel on nii sügav mõte, et liikmed jt oleks motiveeritud neis kaasa lööma või enda peale võtma või lausa neid ise algatama, seejuures viisil, mis tagaks võrdsed võimalused nii väiksemate piraadiorganisatsioonide liikmetele kui ka eri piraadiagendaga seotud huvigruppide tegevuseks ning soosiks kõigi osapoolte viljakat koostööd;

• Juhatuse suutmatus saada lõpuks korda rahaasjad (nt ühele internatsionaali pangakontole on ligipääs kadunud, kuna üks selle omaaegsetest loojatest ei ole valmis koostööks) ja juriidilised dokumendid, mille alusel organisatsiooni rahvusvaheliselt tunnustataks;

• Tegelikult puudub internatsionaalil sellisel viisil visioon, sest kuigi piraadiliikumine on juba definitsiooni poolest rahvusvaheline (Internet ei tunnista riigipiire, eksole), siis ei anna eri maade piraatidele eriti palju juurde see, et keegi lihtsalt on ja esindab mingil staatilisel viisil autoriõiguste uuendamise vajadust, sõnavabadust Internetis, vajadust eraelu puutumatuse järele jm kõigi piraatide poolt vaikimisi jagatud ideid, selmet tekitada dialoogi ja sünnitada uusi ideid või praktikaid.

Ehk mingis mõttes on küsimus selles, et kas internatsionaal saab olla lihtsalt juriidiline keha ja kattevari, mis tagab ühildumise harjumuspärase bürokraatiaga — või on see piraadiliikumise ideedega nii karjuvas vastuolus, et lihtsalt ei tööta. Ja mulle endale tundub, et siin tõesti on see karjuv vastuolu.

Võimuvertikaali langetamise paradoksid

Formaalse keha ja sisuliste eesmärkide dilemma pole ainus, millega piraadid peavad rinda pistma. Samavõrra on probleemiks see, et asju tuleb ajada nii, et oleks reaalselt võimalik mõjutada riikide poliitilisi eesmärke, st saaks oma esindajad otsustavatele kohtadele neid eesmärke mõjutama, muutma ja looma. See eeldab olemasoleva poliitsüsteemiga kohandumist, mis käib aga risti vastu piraatide eesmärgile muuta poliitika tegemise viisi ja teha poliitikat ajastu väljakutsetega haakuval viisil.

Kõige õpetlikumal viisil elasid seda ilmselt läbi Saksamaa piraadid, kes sattusid ootamatusse langusse pärast esialgset suurt edu, kus nad valiti järjepanu nelja Saksamaa liidumaa parlamentidesse.^[2] Kuigi 2012. aasta kevadel nauditi veel 13% toetust, siis 2014. aasta Euroopa Parlamendi valimistel saadi 1,4% häältega seal ainult üks koht, millel tegutseb nüüd europarlamendis autoriõiguse uuendamise eest vastutav Julia Reda. Ja seda hoolimata sellest, et 2014. aastal oli sisuliselt kogu Saksamaa pöördes Snowdeni paljastuste pärast ja sellest, et NSA kuulas pealt koguni liidukantsler Merkelit ennast.

Soodsat olukorda ei suutnud piraadid kasutada, kuna nad ei muutnud oma avatud parley’d ka pärast püünele pääsemist, mis aga kõrgenenud meedia tähelepanu all mõjus avaliku sitaloopimise või “pasarahena” (ise nad kasutasid selle kohta ingliskeelset terminit “shitstorm”). Kõik avatud arutelude eri aspektid hakkasid üksteist võimendama, äkiline edu sundis ühtlasi rohkem tegelema partei identiteediga ning lõpuks ajas see seni õlg õla kõrval võidelnud aktivistid kisklema. Tulemuseks oli valijate toetuse märkimisväärne langus.

Sümptomaatiline ja esmapilgul piraatide kui tehnokraatide puhul ehk ka üllatav on, et onlainis otsuste tegemise mehhanismi pole suutnud kokku leppida ei Saksamaa piraadid ega ükski teine suurem piraadiorganisatsioon, sj ka mitte internatsionaal, kuigi see on juba aastaid olnud eri viisidel arutamise ja otsustamise objekt (jah, ka seekord võeti vastu põhimõtteline otsus, et e-demokraatia keskkonna otsused on organisatsiooni jaoks kehtivad).

Põhjus on selles, et puudub õiglane meetod seda korraldada, alati on keegi diskrimineeritud, kellegi taskus on liiga paljude lukkude võtmeid ja on lõhe nende vahel, kes elavad igapäevaselt onlainis ja nende vahel, kes mitte. Saksa Piraadipartei kohta tehti sealses meedias vahel isegi nalja, et see soosib tudengeid ja töötu abirahast elatujaid, sest neil on võimalik 24/7 onlain-aruteludes lärmi lüüa ja niimoodi esile tõusta. Omamoodi meritokraatia äraspidine vorm, aga samas väljendab väga olulist küsimust tuleviku demokraatia jaoks. Üldse on traditsioonilised demokraatia küsimused võrdsetest võimalustest ühiskonna asjades osalemisel jmt piraatide jaoks olulisemad kui esmapilgul võiks arvata. Tehnoloogia tundjatena on piraadid ühtlasi tehnoloogia kõige teadlikumad ja põhjalikumad kriitikud ega lähe kaasa noore infoühiskonna hullusega, mille raames kaldutakse pidama tehnoloogiat lihtsaks lahenduseks kõigile olemasolevatele probleemidele.

Seetõttu on piraatide aktiivsem kaader võtnud tehnoloogia suhtes pigem nomaadliku positsiooni, mille kreedoks on, et tehnoloogiliste vahendite mõttes anything goes, aga niikaua, kuni see ei sunni loobuma vabadusest või põhimõtetest. See tähendab sisuliselt seda, et järjepanu asustatakse ja hüljatakse eri digitaalseid keskkondi ja vahendeid, mis tunduvad mistahes konkreetse eesmärgi jaoks sobivad. Kui on vaja hääletada, siis kasutatakse midagi sobivat ja hetkel usaldusväärset, kui on vaja mingeid küsimusi laiemas seltskonnas arutada, siis midagi muud jne jne. Ja igal hooajal on oma lemmikud. See variant sobib ehk tõesti digitaalsetele nomaadidele, kes on varustatud asjakohase kõrbetarkusega, aga mitte piraatide ontlikest koduperemeestest ja -naistest toetajatele, kes sooviks samuti infovabaduse rindel tegutseda.

Piraadid oma puujalga ei häbene

See võiks olla voorus, aga poliitilise ja/või valimisedu mõttes on see kindlasti miinus. Ja ma tegelikult ei taha ütelda, et piraadid oleks kuidagi eriti ausad või õilsad, aga nad lihtsalt ei salli täielikku umbluud ega suuda seda eriti järjekindlalt ajada. See lihtsalt ei sobi liikumise keskmise esindaja natuuriga. Kusjuures kreeka piraadid ei väsi keeleoskajatena igal võimalikul juhul täpsustamast, et piraadiliikumise näol pole tegu ainult mingite võrdlemisi oluliste seadusemuudatuste läbisurumisega, vaid ei rohkem ei vähem kui kognitiivse küsimusega, mille lahendamine peaks ilmselt tooma kaasa kopernikliku pöörde poliitikas. Kui eemalt vaadates võib piraadi puujalg paista kahetsusväärne puudena, siis piraatide jaoks on oma puude tunnistamine ning tõsiseltvõtmine pigem auasi.

Kui piraadid ei kanna kontoririietust ja räägivad süüdimatult oma argoos, siis see väline nüanss peegeldab ka sisu. Trollimine, meemid, pasarahe jmt pole midagi, millest piraadid tahaks tingimata üle saada ja mida kultuursest infoühiskonnast välistada, vaid nad tahaks seda pigem kasulikult hõlvata. Kui Rootsi piraadid läksid oma netipõlvkonna hõlvamise projektis nii deklaratiivseks, et registreerisid siseringi suhtlusviisi kui ametliku usulahu^[3], siis obskuursuse, sisulisuse ja protesti piiril on kõige adekvaatsemalt suutnud balansseerida ilmselt Islandi piraadid, kes on praeguseks suutnud enda poindi hoomatavaks teha juba kolmandikule valijatest. Oma osa on siin ehk sealse ühiskonna väiksusel — igaüks teab kedagi, kes on päriselt mõnda piraati näinud ja võib oma suguseltsile kinnitada, et piraadid pole mitte hullud, vaid lihtsalt tõsised.

Aga mida sa ise teeksid, kui sa oled lootusetult tüdinud harjumuspärasest parteilisest etendusdemokraatiast ja pole nõus mingil juhul poliitikaga tegelema, kui see ei vii ellu kas mingisugust adekvaatsemat laadi osalusdemokraatiat^[4] või veel parem täielikku valgustatud otsedemokraatiat? Ilmselt ei teekski või teegi suurt midagi, nagu suurem jagu sellest üha suurenevast hulgast poliitikast võõrdunud inimestest eri riikides. Aga piraadid võtavad sellest rahulolematusest kantud väljakutset tõsiselt ning üritavad liiga suuri eeldusi tegemata leida tasakaalu täieliku huvipuuduse jm loomulike kalduvuste, rohujuure taseme aktivismi, globaalse poliitika ja kohalike küsimuste korraldamise vahel. Olukorras, kus maailm muutub kümne aastaga rohkem, kui varem sajandiga, ei tundu piraatidele tõsiseltvõetavad need üldised dilemmad ja valikud, mida pakuvad end vasak/parem skaalale paigutavad erakonnad ja nende poliitkategemise viisid, isegi kui need suudavad veel inertsist teatud edu saavutada.

Võimuvertikaali langetamisel pole skaalaks mitte niivõrd parem/vasak, vaid pigem siis juba üleval/all, infoühiskonnale sobiva kodanikuaktivismi mudeli raames aga hoopis avatud/suletud.

Internatsionaali tulevik

Võimalik, et piraadiparteide internatsionaaliga läheb samamoodi nagu eelmisel sajandil kommunistliku internatsionaaliga ja neid luuakse järjepanu hulgem ning end õigustab lõpuks see, mis töötab. Samas on tähelepanuväärne, et uue internatsionaali algatus sai seekord teoks juba enne “esimese” internatsionaali aastakoosolekut^[5] ning andis koos välja astunud piraadiparteidega tooni kogu üldkoosolekule. Infoühiskond siiski paistab protsesse natuke kiirendavat, mida näitab tegelikult ka see, et vähem kui dekaadiga on piraadiliikumine juba levinud üle maailma kõigile kontinentidele ning ajab eri riikides edukalt võrseid.

Kui internatsionaali üldkoosoleku sisust rääkida, siis vastu võetud põhikirjamuudatused ei puudutanud mitte midagi olulist, sh võeti minu meelest täiesti rumalalt vastu muudatus, mis sundis tasakaalustama 7-liikmelises juhatuses selle liikmete geograafilist jaotumist. Kuigi see väljendas tajutud probleemi internatsionaali senise Euroopa- ja Saksamaa-kesksusega, siis poleks seda pidanud kindlasti põhikirja tasemel reguleerima. Deklaratsioonidest võeti vastu posu autoriõigust, privaatsust, võrguneutraalsust, avaliku sektori läbipaistvust jmt puudutavaid iseenesestmõistetavusi, millest peaks tulevikus kujunema seni esinduslikema konsensusliku piraadiliikumise dokumendi kõrvale, milleks on Euroopa piraatide ühine valimisprogramm^[6], ka globaalse tähendusega samaväärne programmdokument. Vaieldavamad olid ehk meditsiini kättesaadavuse ja universaalse baassissetuleku deklaratsioonid, millest esimene tekitas küsimusi ka juba üldkoosolekul, kuid võeti nendest hoolimata vastu.

Tegelikult huvitaski kõiki pigem, mis saab internatsionaalist endast ja kes asub seda järgmisel perioodil juhtima. Kui pärast esimehe valimiseks korraldatud hääletusvooru selgus, et kumbki kandideerinud juhatuse kriitikutest sai tunduvalt rohkem hääli kui mõlemad senise juhatuse liikmed, siis olid paljud pinged maandatud ja edasi täideti aseesimehe ja ülejäänud viie juhatuse liikme ametikohad juba ladusalt. Nagu nõiaväel sattusid juhatusse ja ka selle varupinki inimesed, kes sobisid ilma ühegi mugandusvajaduseta ka geograafiliste piirangutega, mis just vastuvõetud põhikirjamuudatusega juhatuse koosseisule seati. Juhatuse koosseis sai järgnev:

• Andrew Reitemeyer (esimees, Uus-Meremaa)
• Patrick Schiffer (aseesimees, Saksamaa)
• Karla Medrano (Mehhiko)
• Henrique Peer (Brasiilia)
• Min Chiaki (Jaapan)
• Richard Hill (Šveits)
• Chemseddine Ben Jemaa (Tuneesia)

Juhatuse esimees Andrew Reitemeyer on seejuures huvitav valik, kuna ta on esiteks Uus-Meremaa piraatide esimees ja teiseks üks eestvedajaid Pirate Timesi juures, milles just tema algataski internatsionaali tulevikku puudutava artiklitesarja. Seejuures on ta ise esinenud võrdlemisi tasakaaluka kriitikuna^[7], erinevalt näiteks aseesimeheks valitud Saksamaa Nordrhein-Westfaleni liidumaa (see on üks neist liidumaadest, kus piraadid on parlamendis) piraatide esimehest Patrick Schifferist, kes on olnud vastasleeri vägagi energiline ja isegi sõjakas esindaja.

Pärast esimeheks valimist deklareeris Reitemeyer piraatide meililistis tänusõnade vahele sujuvalt:

Ma isiklikult sooviks meid näha panustamas energiat mõttetankri ehitamisse, mis põhineks piraatide põhimõtetele ja tagaks Islandi Piraadiparteile mistahes abi, mida neil võiks vaja olla, et saada esimeseks riigi valitsuses esindatud piraadiparteiks.

Üldiselt tundub, et vähemalt juhatuse esimeeste tasemel on oodata tegutsemist samas vaimus ideedega, millele ebapiisava tähelepanu pööramise tõttu loodi uue internatsionaali algatus. Ka lubas Reitemeyer leida viise internatsionaalist välja astunute või välja astumise vormistamisega poole peal olevate piraadiparteidega koostöö jätkamiseks. Muide, välja astumine on ühe reaalse valikuna tõstatatud ka Eesti Piraadipartei üldkoosoleku jaoks, mis peaks toimuma hiljemalt varasügisel.

Minu enda kontakt Reitemeyeriga on olnud põgus, aga samas närviline. Ta palus mult infot Eesti Piraadipartei kohta, mille kohta palusin mina omakorda, et kui ta edastatud info põhjal midagi kirjutab, siis laseks mul selle enne üle vaadata. Seda ta teha ei lasknud ja kui ma siis kurtsin, et pahasti läks, siis ta lubas edaspidi enam mitte Eesti Piraadipartei kohta infot küsida. Ma arvan, et ta on nüüdseks sellest üle saanud, kuigi selle vahejuhtumi põhjal on mulle jäänud mulje, et esimeheks võib olla Reitemeyer tegelikult liiga tundlik ja ma ise oleks ehk eelistanud selles rollis näha pigem jõulisema natuuriga Schifferit.

Uue juhatuse puhul on aga varasematega võrreldes lisaks eriline see, et seal on tõepoolest esindatud kõik viis maailma kontinenti, mis peaks tagama selle, et tegevused ei saa olema enam Euroopa-kesksed. Kuna see oli üks suuri etteheiteid senisele juhatusele, on lootust, et osad kriitikud peavad kas asuma tööle või leidma midagi muud, mille kallal õiendada. Samas on uus juhatus võtnud ka suuna mitte niivõrd formaalsele esindamisele, vaid mõttetankri loomisele, mis oli konkureeriva internatsionaali üks eesmärke ning võiks anda võimaluse panustada kõigile endistele ja tulevastele kriitikutele. Küsimus on siin eelkõige selles, kuidas otsustab uus juhatus delegeerida välja võimu ja vastutuse. Esindusfuktsiooni mõttes on uues juhatuses positiivseks tuuleks aga Genfis resideeruv Richard Hill, kes saab hakata organisatsiooni eest kõnelemas käima oma kodulinnas asuvate loendamatute rahvusvaheliste organisatsioonide peakorterites.

Eks näis, kas vana ja uus internatsionaal sulavad nüüd uue juhatuse all kokku, praegu on seda raske ennustada. Minu arvates sõltub palju sellest, kui innustavad suudavad võimu saanud kriitikud olla ja kas nende kaasmõtlejad suudavad lisaks seni tehtud ohtrale kriitikale ka end reaalselt tööle panna.

Koostöö Euroopas ja… Eestis

Juba natuke rohkem kui nädala pärast toimub aga ka Euroopa Piraadipartei esimene sarnane koosolek, kus ilmselt tuleb samuti arutuse alla organisatsiooni tulevik ja seda üpris sarnase tonaalsusega. Euroopa Piraadipartei on muidugi üpris teistsugune organisatsioon kui Piraadiparteide Internatsionaal, algselt oli selle loomine mõeldud toetama Euroopa Parlamendi valimiskampaaniat ja organisatsioon pidi rahuldama Europarty‘le seatud nõudmisi.^[8] Kuna mõlemad eesmärgid on nüüd vähemalt mõneks aastaks päevakorrast maas ja Euroopa-ülene koostöö toimub niikuinii kas europarlamendi esinduspiraat Julia Reda kontori vahendusel või muude informaalsemate algatuste raames, siis on küsimus, kas ja miks on meil üldse Euroopa Piraadiparteid vaja.

Organisatsiooni ebaaktuaalsuses näib olevat veendunud ka esimeheks valitud, kuid oma rollist praeguseks sisuliselt loobunud endine Rootsi Piraadipartei europarlamentäär Amelia Andersdotter, kes kinnitab, et Euroopa ülene koostöö toimib niigi ja rohkem kui organisatsiooni formaalseks elushoidmiseks pole mõtet ressursse kulutada. Selle asemel kavatseb tema panustada tegevusse nendes projektides, mis viivad piraadiagendat edasi mingis konkreetses piir- või valdkonnas.

Umbes samasuguseid küsimusi võib tegelikult küsida ka Eesti Piraadipartei kohta, et kas ja milleks seda üldse vaja on, kui selle peamine funktsioon on vahel laenata oma brändi valimistel ja seista koos muude organisatsioonidega mingite algatuste taha, sageli aga ka piraadilippu pigem vaka all hoides kui lehvitades. Samas, kui arvata välja mõningane paranoilisus Piraadipartei vastu selle algusaegadel ja segased seigad uute liikmete privaatprojektide omistamisega organisatsioonile, siis on tegelikult organisatsioon täitsa asjalikult siin kanda kinnitanud.

Osalemine eri protestiliikumiste korraldamisel alates Euroopa mastaabiga ACTA-vastasest kampaaniast kuni sildi “Aitab valelikust poliitikast” all toimunud kohalike protestideni on kõik ühiskonnas oma mõju avaldanud. Esimene küll ei toonud erilist kuulsust nimeliselt Piraadiparteile, kuid võimaldas aktivistidel sisuliselt esimest korda Eestis proovida tänapäevaste digivahenditega organiseerumise mudelit ja teha selleks koostööd Euroopa piraatide jt aktivistidega. Teine neist kujunes lõpuks hoopis Jääkeldri protsessiks, mis oli aktivistide ringides algselt kõlanud ideede kahvatu vari, nagu oli ka Rahvakogu osalusdemokraatia mõttes läbikukkumine. Kuigi ka valeliku poliitika vastase protestiliikumise põhjustajaks olnud Silver Meikar piraadiprogrammiga Euroopa Parlamenti ei saanud ja on nüüdseks liitunud hoopis sotsiaaldemokraatidega, siiski oli 6018 häält korralik tulemus ja tagasisideküsitluse järgi olid umbkaudu pooled hääled nende teemade toetamise tõttu, mille piraadid tema kampaaniasse panustasid.

Piraadipartei tulevikust Eestis

Samas kohalikel valimistel valimisliitudes osalemine andis otsesemaid tulemusi, olles kõige edukam Tartu valimisliidu Vabakund kooseisus, mis väljendab oma mitmepalgelisuses, parteipoliitika stampide eiramises ja anarhilises organiseerumises kõigist algatustest kõige lähedasemalt piraatide arusaama sellest, kuidas peaks poliitikas osalemine tänapäeval käima. Kui see projekt saab vigadest jooksvalt õppides viidud lõpule niimoodi, et peamised eesmärgid saavad tõesti täidetud, siis võiks see olla vabalt mudel võrguajastu poliitilise organiseerumise jaoks.

Ses mõttes on Piraadiparteil kohaliku poliitika kujundamisel oma roll täitsa olemas, proovitud on kõike peale kampaania Riigikogu suunal^[8], mis on valimiste mõttes kõige keerulisem ja ressurssenõudvam, seda nii inimressursi kui raha mõttes. Ka on Riigikokku kandideerimine kõige ebamugavamaid piiranguid seadva regulatsiooniga (pole võimalik osaleda ei valimisliitudena ega olemasolevate erakondade liitudena, edukas olemiseks on vaja kandideerida tosinas eri piirkonnas, oluline on panna igas piirkonnas välja täisnimekirjad, mis nõuab märkimisväärselt raha jne jne).

Sisuliselt on siin küsimus, et kas kujundada Piraadipartei teiste uute erakondade eeskujul ümber organisatsioonilises mõttes täiemõõduliseks erakonnaks ja pista rinda kõigi nende probleemidega, mis sellega kaasnevad, või jätkata peamiselt valveorganisatsioonina, tegeldes valikuliselt üksikute oluliste projektidega ning pakkudes vajadusel piraatide põhimõtetega haakuvatele projektidele tuge. Hetkel on olukord küll selline, et ilma mõne suurema piraatide põhiteemasid puudutava skandaalita, mis ühendaks seniseid ja tooks hulganisti uusi liikmeid, ei ole organisatsioonil jaksu end erakonnaks ümber kujundama asuda.

Mis poleks iseenesest probleem, kui senised Piraadiparteiga seotud inimesed lõpuks ei tüdiks muude tegemiste kõrvalt ühiskonnale sellist teenust pakkumast ega mõtleks uutele jahimaadele siirdumisest. Samas leidub ikkagi hulganisti neid, kes tahaks näha Piraadiparteid tegutsemas just erakonnana ja ka neid, kes võiks neid püüdlusi ka väljastpoolt toetada, nt europarlamentääride dünastia esindaja Indrek Tarand on sotsvõrgustikes korduvalt kutsunud piraate üles vajalikud 500 liiget kokku koguma, piraadiliikumise veendunud toetaja Artur Talvik on Vabaerakonna koosseisus Riigikogus jmt.

Äkki oleks üleüldise poliitilise radikaliseerumise taustal mõistlik töötada lõpuks ometi välja Piraadipartei programmilised seisukohad kohalikes küsimustes ja seada end toetajate abiga Riigikogu valimiste võimekusse? Äkki oleks Eesti täpselt see õige koht, kus kopeerida Islandi piraatide edulugu, arvestades paljusid sarnasusi nii poliitilises situatsioonis kui ühiskonnas endas?

Viited

[1] http://piratetimes.net/category/piratetopics/pirate-visions-piratetopics/
[2] a) http://www.theatlantic.com/international/archive/2012/09/open-source-politics-the-radical-promise-of-germanys-pirate-party/262646/ b) http://piratetimes.net/what-is-happening-in-germany/ ja c) https://www.opendemocracy.net/can-europe-make-it/alessio-colonnelli/how-pirates-in-germany-have-lost-their-way
[3] http://kodu.ut.ee/~p6der/kopimismi-pyhakiri/scripture.et.xhtml
[4] https://boamaod.github.io/blog/2013/01/18/demokraatiate-yhitamisest/
[5] http://pirateint.org/2015/05/29/aiming-for-the-stars-the-goal-and-purpose-of-a-new-pirate-international/
[6] http://piraadipartei.ee/euro2014-programm
[7] http://piratetimes.net/andrew-reitemeyer-the-pirates-a-multifaceted-political-experiment-pirate-visions/
[8] 1) http://majandus24.postimees.ee/812090/euroopa-piraadid-lahevad-valimistele-uhiselt, 2) https://en.wikipedia.org/wiki/European_political_party#Proposed_Europarties
[9] http://piraadipartei.ee/23062014-piraadipartei-j%C3%A4tkab-poliitikauuendust-ning-v%C3%B5tab-suuna-riigikogule

Ükski ettepanekutest e-valimiste usaldusväärsuse parandamiseks pole olnud tungivam kui viia e-hääletus vastavusse “otsast lõpuni kontrollitavuse” (end-to-end verifiability) nõuetega.

Resoluutseima neist leiab ilmselt OSCE 2011. aasta Riigikogu valimiste vaatlusmissiooni raportist, kus pannakse ette, et loodaks “avatud ja osapooli kaasav töörühm, et kaaluda kontrollitavust võimaldava internetihääletuse skeemi või samaväärselt usaldusväärse mehhanismi kasutuselevõtmist, mille abil saaks valija veenduda ega tema häält pahavara abil muudetud ei ole”. ^[1]

Kuigi Andres Herkel kinnitas 2012. aastal Riigikogus põhiseaduskomisjoni nimel e-hääletusega seotud seadusemuudatusi tutvustades, et viidatud OSCE raportist “arvestati peaaegu kõike, mis puudutas elektroonilist hääletust” ^[2], pole seda siiski tehtud.

Seadusega võimaldatud “elektroonilise hääle kontroll” ^[3] sarnaneb OSCE poolt soovitatud valimiste usaldusväärsuse tagamise mehhanismile üksnes nime poolest.

Otsast lõpuni kontrollitavus

Otsast lõpuni kontrollitavus on kontseptsioon, mille abil püütakse kirjeldada ning tagada digikeskkonnas läbiviidava hääletuse vaadeldavus ligilähedaselt samasugusel määral, nagu oleme harjunud kontrollima sedelite ja valimiskastidega valimisi. Selle eesmärk on määratleda põhiseadusega ette nähtud demokraatlike valimiste nõuded digikeskkonna jaoks sobival abstraktsioonitasemel.

Üksiku valija jaoks on oluline individuaalne kontrollitavus. See tähendab, et iga valija peab saama veenduda, et tema hääl edastati, salvestati ja loeti valimistel kokku õigesti. Universaalne kontrollitavus seevastu tähendab, et iga valimiste vaatleja peab saama veenduda, et kõik salvestatud hääled on arvesse võetud, üleliigseid hääli pole lisatud ning hääled on korrektselt kokku loetud.

Otsast lõpuni kontrollitavus on loodud ületama e-hääletuse põhimõttelist probleemi sellega, et meil pole võimalik näha, mis toimub hääletuse läbiviimise eest vastutava arvutisüsteemi sees, ja niimoodi veenduda, et hääletust viiakse läbi korrektselt. Sedelite-kastide abil läbiviidavate valimiste puhul on meil kõigil aga see võimalus olemas.

Põhimõtteline vaadeldavuse dilemma

Oleme harjunud tagama hääle salajasust, märkides oma valiku sedelile valimiskabiini privaatsuses ja murdes seejärel sedeli kokku — ning pärast valimiskasti laskmist on valija ja tema hääle seos kõrvalseisja jaoks praktiliselt tuvastamatu.

Seejuures saame jälgida nii iseenda kui teiste sedelite valimiskasti laskmist, sedelitega täidetud valimiskastide kokkukogumist, sedelite väljavõtmist ning lõpuks sedelitele märgitud häälte kokkulugemist. See annab meile robustse ja arusaadava kindluse, et hääletus viidi läbi korrektselt.

Arvutisüsteemide sees tiksuvate bittide-baitide vaadeldamatuse probleemi lahenduseks on teadlased pakkunud välja eri krüptograafilisi lahendusi, mille abil saame tagada häälte individuaalse ja universaalse kontrollitavuse.

Kui sedelite-kastide puhul tagab kindluse protsessi lihtsus ja jälgitavus, siis e-hääletuse puhul annavad krüptograafilised lahendused meile kindluse, mis põhineb hoopis matemaatilisel tõestusel.

Krüptograafiliselt tagatud usaldus

Kuigi see pole sama, mis jälgida sedelite liikumist oma silmaga, on otsast lõpuni matemaatiliselt kontrollitav krüptograafiline jälg sedeli teekonnast siiski parem valimiste korrektsuse tagatis kui arvutisüsteemi käitava “itimehe” ausõna.

Arvutisüsteemid on oma keerukuse tõttu alati haavatavad. Iga süsteem on täpselt nii turvaline, kui turvaline on selle nõrgim bitt. Sageli on aga suurim turvarisk hoopis süsteemi käitav inimene. Seetõttu pole väga ratsionaalne usaldada kolmandik kõigist üleriigiliselt antavatest häältest pimesi ühe kompromiteeritava institutsiooni kätte.

Krüptograafia võimaldab sellised riskid hajutada ning tagada usaldusväärsuse isegi osaliselt kompromiteeritud süsteemis.

On püütud argumenteerida, et digikeskkonnas hääletamisel peaksime üldse loobuma valimiste vaatlemisest isiklikult ning hakkama usaldama audiitoreid, kes meile kinnitaks, et kõik arvutite sisemuses toimunu oli korrektne.

Kergekäeline loobumine vaadeldavusest pole aga põhjendatud, sest valijatel on selle järgi harjumuspärane ja õigustatud ootus. Tegelikult pole ka audiitoril ilma kirjeldatud krüptograafiliste lahendusteta võimalust saada usaldusväärset kinnitust arvutisüsteemi sisemuses toimuva protsessi korrektsuse kohta.

Seetõttu on e-hääletusega tegelevate teadlaste enamuse veendumus, et otsast lõpuni kontrollitavust pakkuvad krüptograafilised lahendused on ainus viis, kuidas tagada hääletuse usaldusväärsus digikeskkonnas toomata ohvriks põhiseaduslikke printsiipe nagu valimiste ühetaolisus või hääle salajasus.

Raskused lubaduste täitmisega

Kuigi ka Eesti e-hääletuse süsteemis kasutatakse episoodiliselt krüptograafia vahendeid, pole tehtud pingutusi otsast lõpuni kontrollitavuse tagamiseks.

Kasutusele võetud lahendus hääle kontrollimiseks ei vasta individuaalse kontrollitavuse kriteeriumile, sest võimaldab valijal häält kontrollida ainult piiratud aja jooksul ega anna seega võimalust veenduda, et hääl õigel kujul ka lugemisele läks. Ka pole tehtud midagi universaalse kontrollitavuse tagamiseks.

Ometi näib Riigikogu arvavat, et on kinnitanud e-hääletuse täiendused, mis viivad meie süsteemi vastavusse OSCE soovitustega. Ka Euroopa Nõukogu e-hääletuse standardite töörühma koosolekute protokollidest leiab täitmata lubaduse, et Eesti võtab otsast lõpuni kontrollitava e-hääletuse süsteemi Norra eeskujul kasutusele juba 2013. aasta KOV valimistel. ^[4]

Osaline lahendus on puudulik

Kui heita pilk OSCE käesoleva aasta Riigikogu valimiste esialgsesse raportisse ^[5], siis leiab sealt osutuse, et e-hääle kontrollimise sisseviimine “vastab osaliselt” (partially address) soovitusele otsast lõpuni kontrollitavuse kohta.

Kuna jutt on aga mehhanismist, mille eesmärk on tagada kontrollitavus sõna otseses mõttes “otsast lõpuni”, st kogu hääletussüseemi ulatuses tervikuna, siis tähendab mistahes osaline lahendus siin tegelikult läbikukkumist.

Kui demokraatlike valimiste põhimõtete kaitsmine krüptograafia vahenditega kõlab liiga abstraktselt, siis võib ette kujutamisel olla abi võrdlusest linnamüüriga.

Poolik linnamüür ei kaitse linna soovimatute sissetungijate eest. Osaliselt valmis linnamüür ei ole päriselt linnamüür, vaid saab selleks alles siis, kui ümbritseb kogu linna ja on varustatud suletavate väravatega.

Ka põhiseaduses sätestatud nõudmised demokraatlikele valimistele on kas täidetud või mitte, vahepealset varianti pole.

Otsustajad ei valda teemat

Soovitus kasutada e-hääletuse kontrollitavuse tagamiseks sellisel tasemel krüptograafiat pole tegelikult uus. Suund otsast lõpuni kontrollitavale süsteemile soovitati võtta juba ühes e-hääletuse lähteuuringutest, mis telliti Tartu Ülikooli teadlastelt 2001. aastal. ^[6]

Pole head selgitust, miks on eiratud nii seda kui ka paljusid teisi soovitusi, mida on e-hääletuse parandamiseks välja käinud nii meie oma teadlased kui ka Euroopa Nõukogu e-hääletuse standardite töörühma eksperdid.

Mind ei üllata seejuures, et Riigikogu liikmed ei saa aru, mis on e-hääletusega seotud küsimuste tegelik sisu, sest tegu on kahe väga erineva valdkonna piiril oleva uurimisalaga, mille teaduslik käsitlemine eeldab pädevust nii riigiõiguse kui tehnoloogia põhimõtteliste küsimuste alal.

Samas on täiesti vastuvõetamatu, et rohkem kui kümne aasta jooksul pole suudetud luua valimiskomisjoni juurde laiapõhjalist töörühma, suudaks arutada e-hääletuse küsimused piisaval teoreetilisel tasemel sisuliselt läbi ning teha nende sisu selgeks ka Riigikogule, selle komisjonidele, aga ka üldsusele, kes e-hääletuse küsimuses jätkuvalt lõhestunud on.

Kui niivõrd ulatuslike valimissüsteemi uuendustega nagu üldise e-hääletuse võimaldamine ei kaasne avalikkusele mõistetavat debatti ja sellest lähtuvat tahet uuendusi usaldada, siis on need määratud läbikukkumisele.

Ikka kindlalt edasi

Ilmselge märk probleemidest vaatab vastu juba OSCE 2007. aasta Riigikogu valimiste raportist:

“Kui /—/ käesolevas raportis esiletõstetud tõsistele probleemidele ei leita toimivat lahendust, tuleks võimudel tõsiselt kaaluda, kas e-hääletus üldse peaks olema laialdaselt kättesaadav hääletusmeetod või kas ei peaks seda hoopis kasutatama piiratud alustel või üldse mitte kasutama.” ^[7]

Samasugust soovitust korrati 2014. aastal ka seni ainsas meie e-hääletuse süsteemi kohta tehtud sõltumatus teadusekspertiisis.

Michigani Ülikooli professor J Alex Haldermani juhitud rahvusvaheline töörühm soovitab lisaks konkreetse e-hääletuse süsteemi käitamise lõpetamisele võtta eeskuju Norra e-hääletusest, mille puhul on juba alates selle käivitamisest 2008. aastal võetud suund otsast lõpuni kontrollitavuse nõuete tagamisele. ^[8]

Suutmatus võtta kuulda teadusringkondade kriitikat jõudis oma absurdsuse tipuni, kui arutellu sekkus peaminister Taavi Rõivas, kes seadis valitsuse pressikonverentsil raporti usaldusväärsuse kahtluse alla põhjendusega, et ta olla teadlasi kuugeldanud ning keegi neist olla Facebookis sõber ühe Keskerakonna poliitikuga:

“Nii Eesti oma eksperdid kui OSCE ametlikud vaatlusmissioonid on korduvalt kinnitanud e-valimiste turvalisust. /—/ Kõik need eksperdid, kes on tõsiseltvõetavad, on Eesti e-valimisi turvaliseks hinnanud. /—/ Need konkreetsed inimesed pole suutnud tuua välja ühtegi meile uudset fakti. /—/ Eesti inimesed usaldavad e-valimisi. Ja on ka põhjust.” ^[9]

Valed ja endapettus

Peaminister esiteks valetab siin otseselt OSCE vaatlusmissioonide raportite kohta, et need on meie e-hääletamise hinnanud turvaliseks, aga mõtleb teiseks kohapeal välja ka need tõsiseltvõetavad väliseksperdid, kes meie e-hääletamist auditeerinud on, sest tegelikult on siiani rahvusvaheliste ekspertide poolt auditeerimata isegi e-hääletuse lähtekood.

Kui on tõsi Rõivase väide, et raportis ei toodud välja ühtegi uut fakti, siis tekib küsimus, miks pole peaministrile nii hästi teada olevate puuduste kõrvaldamiseks midagi ette võetud.

Haldermani töörühma raport on siiani ainus sõltumatu uuring Eesti e-hääletamise süsteemi kohta. See on avaldatud mainekas eelretsenseeritavas teadusajakirjas ja on siiani ümber lükkamata. Raportit on tutvustatud nii valdkonna teadlaste kui ka häkkerite konverentsidel, kus see on saanud ainult positiivset tagasisidet.

Selline kriitika meie e-hääletuse suunal on tegelikult valdkonda uurivate teadlaste uurimistöödes valdav, kuigi enamasti esitatakse seda äärmise delikaatsusega. ^[10] Meie e-hääletust ei peeta seejuures eeskujuks ei tehnoloogilises ega ka õiguslikus mõttes, vaid pigem nähakse selles hulljulget sotsiaalset eksperimenti, mida on võimalik läbi viia vaid endise Nõukogude Liidu riigis, mis pole veel oma demokraatlikke instinkte suutnud taastada.

Kuigi armastame oma e-riigiga välismaal uhkeldamas käia, siis tasuks meie esindajatel tõsiselt järele mõelda, kas ei kiida e-hääletamise asjatundjad meid pigem viisakusest kui püüdlikke idioote, kelle kohta on teada, et nad rohkemaks suutelised polegi.

Viited

[1] http://www.osce.org/odihr/77557
[2] http://www.riigikogu.ee/?op=steno&stcommand=stenogramm&date=1336460700#pk10289
[3] https://www.riigiteataja.ee/akt/1045561?leiaKehtiv#para48b6
[4] http://www.coe.int/t/DEMOCRACY/ELECTORAL-ASSISTANCE/themes/evoting/2013ARDITA.pdf lk 18
[5] http://www.osce.org/odihr/elections/estonia/139566
[6] http://www.vvk.ee/public/dok/lipmaamyrk.pdf lk 14jj
[7] http://www.osce.org/odihr/elections/estonia/25925
[8] https://estoniaevoting.org/findings/paper/
[9] http://meediaveeb.valitsus.ee/show.php?path=/2014/pressikonverents-2014-05-15-rnd11069.f4v al 28:55
[10] http://www.ifes.org/Content/Publications/News-in-Brief/2012/June/~/media/B7FB434187E943C18F4D4992A4EF75DA.pdf lk 142 (150)

Iseenesest on sedeli rikkumine täiesti ratsionaalne valijakäitumine. Kui demokraatiamasin ei genereeri nimekirjadesse ühtegi valijale sobivat kandidaati, siis saab sellest märku anda sedelit rikkudes. Isegi kui tahta sedeli rikkumist mingil moralistikul kaalutlusel keelata, siis ei oleks seda praegu kuidagi võimalik teha, sest sellega kaasneks omakorda hääle salajasuse põhimõtte tühistamine.

E-sedelit on Eesti e-valimiste ajaloos varem sihipäraselt rikutud ainult üks kord ja see oli 2013. aasta KOV valimistel. Võrdluseks, pabersedelitega sektsioonis on olnud rikkujaid alati mitmeid tuhandeid. Seekordsetel valimistel olin mina esialgse info põhjal ainus e-sedeli rikkuja.

Kuigi valijarakendus ei näe sedeli rikkumise võimalust ette, siiski on see sisse kirjutatud nii valimisseadusse kui ka e-hääletamise tehnilisse protokolli. Kas see paneb tavapärase jaoskonnas hääletaja ja e-hääletaja nii ebavõrdsesse olukorda, et see võib mõjutada ka valimistulemust, on eraldi küsimus, aga kahtlemata näitab kohati umbes 5000-kordne vahe, et see on üks tähelepanuväärseid tunnuseid, mis e-hääletamist pabervalimistest eristab.

Sedeli rikkumise põhjused

Esimene põhjus e-sedeli rikkumiseks oligi näidata, et niisugune piirang valijarakenduses on kui mitte ebaõiglane, siis vähemasti problemaatiline. Miks eeldatakse, et ma ei taha sedeli rikkumise võimalust kasutada, ja mis õigusega piiratakse mu vabadust oma tahet väljendada?

Teine põhjus oli sobiva kandidaadi puudumine. Ma olen vaadetelt midagi krüptoanarhisti ja telekommunisti vahepealset, lisaks piraadiliikumise aktivist. Ma oleks oodanud, et pärast Snowdeni mastaapseid paljastusi Interneti lausjälgimise kohta võtavad privaatsuse teemad oma programmidesse vähemasti mõned parlamendivälised jõud, aga programme lugedes leidsin selle põgusalt üksnes Reformierakonna programmis. Reformierakond lubas aga sama soojaga tugevdada võitlust piraatlusega Internetis, mis olevat nende jaoks ühtlasi rahvusliku julgeoleku küsimus. Vabandust, aga see ei ole usutav kombinatsioon!

Sotsiaaldemokraadid, kes püüavad end sageli näidata inimõiguste eestkõnelejatena, olid privaatsuse teema üldse unustanud. Rääkimata sellest, et Mikser on erakonna esimehena kinnitanud, et tema küll ei näe mingit põhjust anda poliitilist varjupaika ulatuslikud inimõiguste rikkumised paljastanud Snowdenile. Piinlik.

Oleksin küll võinud anda hääle mõnele sõbrale või tuttavale, et mul oleks pärast valimisi mugav kellelegi helistada ja muret kurta, aga see pole minu arusaam sellest, kuidas poliitika peaks avatumaks muutuma ja pakkuma kodanikele võimalusi sisukamaks osalemiseks.

Julge pöördprojekteerija rind on rasvane

Niisiis, paar tundi enne e-hääletuse lõppu jõudsin otsusele. Võtsin ette valijarakenduse, panin selle käima silumisrežiimis ning hakkasin uurima, mida selle rakendusega teha annab. Panin rakenduse õigetel hetkedel pausile, uurisin mälupilti ja vaatasin, mis juhtub, kui laivis muudatusi teha. Võtsin häki edukuse peamiseks indikaatoriks, missugune on hääle kontrollimise rakenduse tagasiside mu tehtud muutustele valijarakenduse mälupildis. Tunnikese pusimise järel saingi tulemuseks veateate: “Valiku tuvastamine krüptogrammist ebaõnnestus.”

Tasub panna tähele, et valijarakendus on masinkoodis rakendus, millega ei panda kaasa ei lähtekoodi ega silumisinfot. See tähendab, et minusugune filosoofiadoktorandist pühapäevahäkker suutis seda töödelda ainult musta kasti meetodil, ja polnud ühtegi mõistlikku viisi veenduda, mida mu muudatused mälupildis tegelikult teevad, sh mida täpselt peaks mu jaoks tähendama konkreetne veateade. Liiati ei suutnud ma seda veateadet leida valimiskomisjoni lehel avaldatud dokumentatsioonist.

Kui ma paar minutit enne e-hääletuse lõppu käega lõin, olin üpriski segaduses. Kuigi mul oli lootust, et sain poolhuupi pusimise läbi sedeli rikutud ning see jõudis niisugusena ka valimisserverisse, võisin siiski olla teinud valijarakenduse või hääle kontrollimise rakenduse katki mistahes muul viisil. Hindasin, et õnnestumise tõenäosuseks umbakudu 0,5 — ma polnud ka üle 15 aasta sellistlaadi binaarkoodi-häkkimisega tegelenud. Postitasin seetõttu Twitterisse oma soorituse kohta paar pilti ja küsimuse: “Kui mu e-hääl on rikutud, kas ma saan siis valimispäeval uuesti hääletada?”

Rahvahariduse mõttes mainin, et valimispäeval oma e-häält üle hääletada ei saa, olgu e-hääl rikutud või rikkumata. See on tõsi, jätke see endale meelde! See on üks asi, mida valimiskomisjon pole miskipärast 2005. aastast kuni tänapäevani suutnud valijatele selgeks teha. Aga see selleks.

Schrödingeri hääl

Minu kimbatuse peale oma hääletustulemusega pakkus mulle Facebookis operatiivselt abi e-hääletamise komisjoni esimees Tarvi Martens, kes postitas mu seinale viimase minult tulnud e-sedeli kellaaja 17:58:25 ja kinnitas seejuures, et sedeli kehtivuse saab tuvastada alles kokkulugemisel.

Meest sõnast, härga sarvist! Lootuses saada lahendus oma isiklikule Schrödingeri hääle probleemile orgunnisin end kohale e-hääletuse tulemuste kindlakstegemise üritusele Riigikogu konverentsisaalis.

Ma ei hakka pikalt kirjeldama seda vaatepilti, kuidas Riigikogu konverentsisaal on tuubil täis võõramaa valimisvaatlejaid, kes kõik, klapid peas, kuulavad pühendunult tõlget sellest, kuidas Tarvi Martens peaasjalikult loeb ette terminalis antavaid käske, ja on õnnelikud, et saavad olla osa sellest maailmas unikaalsest müsteeriumist, mis ainult sel õhtul ja ainult meie eksootilises väikeriigis toimumas on. Muide, see pole mingi varjutatud kriitika, see oligi huvitav kogemus ja valimismasinate opereerimine oli igati asjatundlik. Ainuke asi, et raske on pidada toimunut valimiste sisuliseks vaatlemiseks, mis peaks meile erapooletuid ja õiglasi valimistulemusi tagama. Aga vabandust, ma kaldusin jälle kõrvale.

Igatahes sellelt ürituselt ma oma tõenäosusprobleemile lõplikku lahendust ei saanud. Sain protsessi käigus teada, et lõpuks sõelale jäänud 176 328 e-hääle hulgas oli tõepoolest ka üks kehtetu sedel. Ent e-hääletamise komisjon oli muutunud varasemaga võrreldes kidakeelseks: mulle ei oldud nõus andma infot selle kohta, mis valimisringkonnas see kehtetu sedel esines, kuigi seda tüüpi teave mingis vormis ekraanilt korduvalt läbi käis. Sellisele infole tundus pääsevat ligi ainult valimiste infosüsteemi sisselogituna. Kuna minu sedel pidi olema tulnud Tartu linnast, siis oleks kehtetu sedeli ringkonna tuvastamine olnud piisavalt lollikindel tõend, et tegu on minu sedeliga. Seda tõendit ma aga ei saanud.

Ja nüüd ma siis istun siin valimiste ööl oma Schrödingeri häälega ja mõtlen. Et mida olukorrast arvata, kui paar sammu tagasi astuda… Oletame korraks, et mul tõesti õnnestus e-hääle muutmine valijarakenduses? Mida sellest järeldada? Ja kuidas seda arusaadavas vormis seletada?

Valijarakendus oma pilli järgi tantsima

Esiteks, ma panin valijarakenduse tegema seda, mida see polnud ette nähtud tegema. Mõtelge selle peale korraks! Kas see pole mitte e-valija põline hirm ja Keskerakonna antikampaaniate peamine tont? Minusugusel diletandil läks umbes tund aega, et panna valijarakendus hääletama väljamõeldud kandidaadi poolt. Mida ma oleks aga õppind tegema kaheksa tunniga? Kui ma oleks binaarkoodi häkkimisega rohkem kursis, kaua mul oleks läinud, et muuta valijarakendust nii, et see alati ühe ettemääratud kandidaadi või nimekirja poolt hääletaks? Õieti kui keeruline oleks olnud teeselda Interneti nimeservereid võltsides ametlikku valimissaiti ja sealt seda rikutud valijarakendust levitada?

Need on mõtted, mida enamik e-valimiste kiitjatest kahjuks aktiivselt tõrjub. Minu vastus on, et ei oleks läinud kaua, ei oleks olnund väga keeruline, ei oleks nõudnud palju raha. Täiesti tehtav. Mingis sarnases vormis. Ei, see poleks maailma lõpp, aga mõni aferist saaks endale natuke hääli juurde või siis oldaks sunnitud üleüldise segaduse ja ebakindluse tõttu e-hääletuse tühistama. Või ilmselt ikkagi valimised tervenisti, sest ei saa adekvaatselt korraldada osale elektoraadist uusi privaatvalimisi. Ja tuletagem endale meelde, et e-hääletajaid on praeguseks stabiilselt üle 30 protsendi!

Valimiste tühistamine ja uuesti korraldamine pole just odav lõbu.

Binaarkood ja digitaalne kirjaoskus

Teiseks, ma pidin e-hääletamisel sedeli rikkumiseks häkkima binaarkoodi. Selle tulemus oli, et ma kirjutasin oma valimiste tahteavalduse mingisse ebamäärasesse muutuvasse massi, mille kohta ma ei saanud kuidagi kindel olla, mis kuju annab see mu häälele selleks hetkeks, kui seda lõpuks lugema hakatakse. Okei, ma ei pidanud ju sedelit rikkuma, aga samas oli mul see õigus, eks? Miks e-hääletajatele osad traditsioonilised valimispraktikad keelatud peaks olema? On mu poliitilised veendumused alus minu diskrimineerimiseks? Ja seda vabadel valimistel?

Lisaks sellele peaks kogu valimistega seotud tarkvara olema niikuinii avatud lähtekoodiga. Selleks, et seda saaks lugeda. Binaarkood on mõeldud masinatele täitmiseks, mitte inimestele lugemiseks. Kui me räägime avatud infoühiskonnast, siis me ei saa endale lubada valimisi, mis pole valija jaoks maksimaalselt läbipaistvad ja auditeeritavad. Veelgi enam, kui me räägime digitaalsest kirjaoskusest kui infoühiskonna nurgakivist ja kiitleme sellega, et meie lapsed õpivad juba esimeses klassis lähtekoodi lugema ja kirjutama, siis kust tuleb see idee solvata oma inimesi — andestage mulle see väike rassism — sellega, et pakkuda neile valimistel tarvitamiseks hoopis masinatele mõeldud koodi? Samas, kui valijarakendusega võrreldes valimistel veelgi fundamentaalsemas rollis oleva ID-tarkvara lähtekood on ometigi avalik… See on umbes sama, kui tuua jaoskonda topeltpõhjaga valimiskastid, mille sisse ei tohi keegi vaadata, aga vasaku käe väikse sõrmega kompida võib. Miks?

Just e-hääletamise põhimõttelise läbipaistmatuse tõttu tunnistas need põhiseadusvastaseks Saksamaa konstitutsioonikohus. Need ei vastavat valimiste avalikkuse põhimõttele. Kui me tahaksime e-hääletamist Euroopa mõttes adekvaatselt kasutama hakata, tuleks läbipaistmatuse probleemid maksimaalselt ületada. Pikas perspektiivis on avatud lähtekood ja digitaalse kirjaoskuse arendamine käsikäes infokodanikuühiskonna jõustamisega ka parim kaitse nende vältimatute klienditaseme riskide ja rünnatavuste vastu, mida heidavad e-hääletamisele ette infoühiskonna arvamusliidrid Stallmanist kuni Falkvingeni ja Moodyst kuni Schneierini. Demoniseeritud professor Haldermanist rääkimata. Selle asemel, et valijarakendust binaarkoodi taha hägustada, peaksime hoopis selle lähtekoodi üldhariduskoolide informaatikatundides õpetama!

Eesti e-valimiste imedemaa

Üldse on huvitavalt vastuoluline see olukord, kus valija on väljendanud parima äranägemise järgi oma tahteavalduse, aga ta ei tea, missugune see valimiskomisjoni jaoks siis lõpuks ikkagi oli. See on võrreldav mäluauguga pärast valimiskabiinis käimist, ainult antud juhul pole probleemiks mitte minu mälu, vaid mu informatsioonilise eneseteadlikkuse välistab valijarakenduse avatud lähtekoodi puudumine. Riik vahel ei tee tööd korralikult, kodanikel peab olema võimalus korrigeerida. Kui juttu on tarkvarast, siis selle vastastikuselt lugupidavaks korrigeerimiseks on vaja lähtekoodi. Nii saaks ka mina ja need mõnituhat ülejäänud protestimeelset anda enda soovitud e-hääle pabervalijatega samades tingimusetes.

Samas pole binaarkoodi miinuseks ainult selle loetamatus, vaid ka sellesse kasutaja teadmata tehtud muudatuste märgatamatus.

Pika jutu moraal praeguse seisuga on see, et meie e-hääletamine on kaugel veatusest, aga selle üle pole ühiskonnas isegi arutelu. Kuna e-hääletamine praegusel kujul põhineb pigem usaldusel kui kontrollimisel, siis kaasneb e-valimistega täie rauaga riiklik propaganda stiilis “e-valimised on turvalisemad kui pabervalimised, need on isegi liiga turvalised”. Usalduse hoidmiseks panevad nii valimiskomisjon kui muud asjassepuutuvad asutused täiega tuima ega tervita tegelikult ühtegi kriitikanoolt. Kusjuures seda propagandat kordavad järgi ka muidu suhteliselt arukad ja tehnoloogiateadlikud kodanikud. Võimalik, et tehnoloogiateadlikkusega ei käi üldiselt koos demokraatiateadlikkus, sest e-valimisi kiputakse võrdlema suvaliste muude veebiteenustega ning hindama nende turvalisust ka neile kohaste standardite järgi.

Ühesõnaga, käib üks paras debati suretamine rahvuslikust uhkusest toituva massipsühoosi abil.

Asjale ei aita muidugi väga kaasa ka Keskerakonna e-valimiste vastane kampaania, kuigi nad oma põhiväidetes väga ei eksigi. Pigem on nende probleem suletus arutelule, nt nende vastavaid kampaaniaid korraldav variorganisatsioon MTÜ Ausad Valimised pole olnud suuteline vastama ühelegi mu saadetud meilile. Ma olen küll näinud Keskerakonna saadikuid e-valimisi suht adekvaatselt kritiseerimas, aga pole näinud kedagi pakkumas välja, kuidas nendega edasi minna.

Aga, jah, tasuta ühistransporti me vist Tallinnas kinni ei pane enam, kas e-valimised Eestis paneme?

Mis asi on siis see “poliitikas olemine”, mille kohta mult järjepanu küsitakse? Kas see, et ma valimisprogramme läbi viitsin lugeda ja hoolikalt valimas käin? Või see, et ma aastaid valimas käinuna olen jõudnud veendumusele, et see suurt midagi ei muuda? Mis on siin täpselt see suur samm poliitikasse, mida minu tegevusele projitseerima kiputakse?

Mulle tundub, et siin on taustaks üks teatud müstifitseeriv ettekujutus poliitikast, mis varjutab meedia ja kogu seal etenduva kemplemise abiga inimeste ratsionaalse kaalutelu võime. Mida me üldse tahame? Kas mitte seda, et meie pooldatavad ideed leiaks tee tegelikkusse? On meil ideed? Minul igatahes on. Mulle on südamelähedane kogu infovabastusliikumise ideedepõimik, mis pole tegelikult muu, kui valgustusliikumise teeside kordamine tänapäevase infosulustamise ajajärgu raamides. Mida me peaksime siis tegema, et meie seisukohad saavutaks kandepinna reaalses maailmas?

Võtkem näiteks Tartu

Reformierakond paneb Tartus välja 100-pealise nimekirja. Taustaks on valimisprogramm, mis kiidab end taevasse ja kirjutab enda nimele kõik, mida Tartus on eales tehtud ning lubab lisaks veel olemasoleva sajakordistada. Volikogusse pääseb traditsiooniliselt 10 saadikut kellegi kodanik Kruuse häältega, mis tulenevad peaasjalikult tema reklaamikampaaniast, mis on toidetud linna ja maksumaksja rahadest. Lisaks pääseb volikogusse 4 saadikut 50 auväärse kandideerija häältega, kellest igaüks saab umbkaudu viis või 50 häält oma sõpradelt, sugulastelt ja äraräägitud töökaaslastelt. Need 10+4+3=17 inimest, kes pääsesid 2009. aasta kohalike omavalitsuste volikogude valimistel Reformierakonnast Tartu linnavolikokku, moodustavadki koalitsiooni ja otsustavad, mis on linnaelanike jaoks õige.

Mis on sellel pildil valesti? Jah, meie linna valitseb eri mõjutusvahendite abil ette lükatud klakööride armaada, mida juhib käputäis suflööre.

Kohtasin ühte tuttavat reformierakondlast enne sedasamust Reformierakonna Tartu üldkogu, kus kinnitati 100-pealine kandideerijate nimekiri. Ta ütles, et erakonna poisid on talle paaris asjas vastu tulnud ja ta kandideerib tänutäheks nende nimekirjas. Heitis nalja, et ta näeb välja nagu asotsiaal, aga küllap Photoshop teeb imesid. Sest Reformierakond toetab oma kandidaate igakülgselt.

Kui 2009. aastal tagas 65-pealine kari 17 volikogukohta, millest enamik pääses sisse n-ö võõraste häältega, siis nüüdsest 100-pealisest karjast oodatakse Silver Meikari pihtimusest alanud rahastusskandaali, Anna Haava tn võimukuritarvituste ja Oa tn korruptsioonikuritegude taustal imesid. Küllap Kruuse toob oma isikliku reklaamikampaania abil rumalamate valijate häältega seekord ehk vähem kui kümme volikogu kohta, aga klakööride armaada oma sugulaste-sõprade häältega tasandab kampaaniameistrite unistustes toimunud skandaalid ning koalitsiooni äraspidine edulugu jätkub.

Reformierakond on õigupoolest meeleheitel. Kvantiteeti üritatakse kõigest hingest pöörata kvaliteediks. Seda nii lõppematu kandidaatide rivi kui ka lõputu hulga täitmatute valimislubaduste mõttes.

Lihtne viis oma hääle mitmekordistamiseks

Mida peaksime linnaelanikena sellest kõigest arvama, mida tegema? Läheme teeme valimiskasti juures õige valiku? Täidame kodanikukohust ja mõjutame niiviisi poliitikat?

Ajalugu näitab, et see ei tööta. Suur enamik linnaelanikest ei malda mõtelda sellele, kuidas töötab valimissüsteem ja mismoodi see pannakse teenima meelevaldsete suflööride huve. Ainuke reaalne võimalus midagi muuta, on raputada endalt poliitika müstifitseerimise udu ning astuda valimissüsteemi manipuleerimise vastu siis, kui selleks on veel võimalus. Ehk siis tuleb võtta poliitikat kui elementaarset matemaatikat ja võtta kodanikualgatuse korras erakondliku ringkaitse vastu kasutusele nende endi relvad.

See tähendab, et iga aktiivne linnaelanik peaks endale aru andma, et neil on võimalik mitmekordistada oma hääl valimistel sellega, kui käiakse valimistel välja oma kandidatuur. Igal valijal on hulk sõpru ja töökaaslasi. Iga valija on kellegi sugulane. Erinevalt erakondade mahitatud käsi-peseb-kätt-võtmes “toetuskandideerimisest” on aga tavalistel inimestel sõbrad, tuttavad ja sugulased, kes on poliitmanipulatsioonides pettunud. Need sõbrad, tuttavad ja sugulased valivad teid siirast tahtest midagi Tartus muuta. Teie hääl mitmekordistub teile antud häälte abil ja asjal on tõepoolest tulemus. Sest erakondadel pole enam 100-pealiste karjade monopoli, kogukond mängib erakonna üle!

Miks siunata poliitikat kodus köögilaua taga või sõpradega kõrtsis, kui lahendus on nii lihtne ja matemaatiline? Rahulolematus olemasolevaga on niivõrd lihtne pöörata reaalseks muutuseks! Tuleb lihtsalt kandideerida mõnes enda veendumustega sobivas mitteerakondlikus valimisliidus – ja võite ise näha linna muutumas mõistlikumaks, inimlikumaks, avatumaks! Tõeline kodanikualgatus on võimsam kui mistahes riigi rahakoti peal elav poliittehnoloogiline kampaania rahva tahte anastamiseks! Ja õnneks pole volikokku kandideerimisel vaja maksta ka kautsjonit nagu Riigikogu valimistel.

Kihutuskõne Tartu linna elanikele

Aga mis on siis Tartus nii halvasti, et linnaelanikud peaks aktiveeruma ja võimu vastu välja astuma? Bussid ju sõidavad, lapsed käivad koolis ja linnaametnikud teevad oma tööd. Milles probleem?

Siin võiks piisata pilguheidust sellisele Eesti linnale nagu Tallinn. Viimase kümne aastaga on Tallinn tohutult arenenud. Kui 1990ndate lõpus oli meie pealinn tolmune tööstuslinn, kus vaevalt midagi toimus, siis nüüd on see muutunud mitmepalgeliseks kultuurilinnaks, kus julgetakse mõtelda suurelt ja proovida uusi asju. Kasvõi näiteks tasuta ühistransport on oma korralduslikest puudustest hoolimata suurepärane samm linnaosade sidumiseks ja elanike võimaluste laiendamiseks.

Tartus on aga suurem jagu arengust toimunud täiesti sõltumatult linnavõimust. Kui kümne aasta eest oli Tartu suvel sisuliselt surnud, siis nüüd toimub siin pidevalt midagi. Genialistide klubi õues toimus suvi läbi põnevaid üritusi, Rüütli tänava kohvikud on sagimist täis, linnas käib hordide kaupa väliskülalisi ja Tartu Ülikooli pürib hulganisti välistudengeid. Kuidas linn sellele kaasa aitab? Käivad jutud sellest, et tänavakohvikud tuleks sulgeda kella 22-st ning välisõppejõudude ja tudengite probleemid on kuuldavasti jäetud nende endi lahendada. Õppigu ära eesti keel ja saagu hakkama!

Samas räägitakse sellest, kuidas Tartu peab saama maailma mastaabis oluliseks teaduskeskuseks, kus annab tooni teadmispõhine ettevõtlus ja kus tehakse koostöös maailma teadlastega inimkonna jaoks olulisi avastusi ning vohavad nutikad lahendused ja uued tehnoloogiad. Linnaks, kuhu üliõpilased jäävad ka peale ülikooli lõpetamist.

No andke andeks, kui midagi sellist tõesti toimub, siis mitte linnajuhtide vägitegude tõttu, vaid pigem nende kiuste. Mis tuge on linnalt saanud Tartust maailma turule jõudnud ettevõtted? Kuidas on linn panustanud Tartu arenemiseks rahvusvaheliseks teaduskeskuseks? On keegi midagi kuulnud veel mõnest Tartu linna ja Tartu Ülikooli õnnestunud ühisprojektist peale Juri Lotmani monumendi TÜ raamatukogu ees? Kas see ongi see kuulus ülikoolilinn, millest võib ajalooõpikutest lugeda?

Linnavalitsemine vajab värskendust. Üht-teist on küll tehtud, aga liiga palju on tegemata. Liiga palju soovmõtlemist, liiga palju tegematajätmisi. Liiga palju valesid prioriteete.

Kuidas meil asjad käivad?

Tuleb loobuda sellest arusaamast, et poliitika on mingi ebamaine tegevus, mida teeb keegi teine, mingisugused poliitikud. Mitte linnaelanikud, vaid klaköörid, kes püüavad oma kampaaniakäsiraamatutes toodud juhiste järgi jätta linnaelanikele muljet, et nad tegelevad millegi väga keerulise ja tänuväärsega, kuhu profaanil on targem mitte sekkuda. Samal ajal, kui iga kasvõi korra linnavolikogu istungit külastanu teab, et seal toimuv on isegi naeruväärsem kui rahvusringhäälingu “Pehmete ja karvaste” nimeline poliitparoodia. Kuigi mõned poliitikud on mingi oma eriala spetsialistid, ei ole kindlasti tõsi, et poliitikud suudavad hinnata üldist hüve paremini kui “lihtsurelik”. Selleks ongi meil demokraatlikud valimised, mis peavad andma rahvaesindajatele kätte tegevussuuna.

Kandideerimine pole midagi müstilist. See on lihtne protsess ja koosneb kahest komponendist, milleks on linnaelanike tahe ja kübeke põhikooli taseme matemaatikat. Oma tahtel on rumal mitte lasta mõjule pääseda ja matemaatiliste tõsiasjade eiramine ei vii edasi. Pole olemas mingit aukartustäratavat ega põlastusväärset “poliitikasse minemist”, vaid poliitika on sama igapäevane asi nagu poes piima järel käimine. Kes arvavad, et valimas käimisest kandideerimiseni on suur samm, elumuutus ja arenguhüpe, siis nad on lihtsalt meedia poolt loodud ja müstifitseeritud poliitikakuvandi võimuses. Ent kui me linnaelanikena otsustame poliitikaga mitte tegelda, siis pole enam meie asi kurta, kui poliitika hakkab meie tahte vastaselt tegelema meiega.

Minu soovitus on lihtne: täitke oma kodanikukohust ja kandideerige! Mitmekordistage oma hääl ja mõjutage seda, mis linnas järgneva nelja aasta jooksul toimuma hakkab! Kandideerige mistahes värskemas valimisliidus ja mitte mõnes erakonnas! Isegi kui te ei usu, et suudate esile kutsuda suuri muutusi – ka lihtne võimuvärskendus on linnale kasulik, sest see sunnib praegusi võimulolijaid lõpuks jälle pingutama, et võita tagasi rahva kadunud usaldus.

Ja kui te endale sobivat valimisliitu ei leia, siis looge ise üks ja leidke sinna sadakond kandidaati oma sõprade seast! Häälte võimendamine kogukondade võrgustike abiga on ainuke šanss poliitilise sumbumise parandamiseks. Kandidaatide nimekirjas näeme!

Antud juhul on olnud tule all — või nagu mulle tundub: lausa tuleriidal — Nukuteater, mis olevat pidevalt hädas autoriõigustega. “Puhhi” lavastuses olevat kasutatud liialt palju originaalsüžeed, siis jällegi kuritarvitatud “Shreki” lavastuses naksitralle ja Sipsikut. Seejuures hämmastab mind avalikkuse suutmatus hinnata adekvaatselt nende “rikkumiste” sisu. Kuigi kõnealused rikkumised on kõik sisuliselt kuulujutu tasemel, räägib isegi rahvusringhäälingu uudistesaade neist, nagu oleks tegu reaalse ja tõendatud kuritööga.

Miks ma võrdlen seda olukorda nõiajahiga? Sest juriidilisest hookuspookusest väheteadlikule kõrvaltvaatajatele need süüdistused tegelikult umbes sama arusaadavad nagu kunagised süüdistused nõidumises või mustade jõududega suhtlemises. Ent kui midagi piisavalt korrutada, siis see muutubki lõpuks usutavaks. On raske uskuda, et kultuuriministeeriumi eksperdid ei teaks, et autoriõiguse seaduse järgi on lubatud “teose kasutamine karikatuuris, paroodias ja pastišis”, küll aga on kõnekas fakt, et sellest hoolimata lasti Nukuteatri nõiajahil jätkuda.

Mis seal “Shrekis” autorile nii hirmsat tehti siis? Lavatükis üritab üks kuri kuningas vangistada kõiki muinasjututegelasi. Leping “Shreki” õiguste valdajaga nägi ette, et need tegelased võiks pärineda kohalikest lastelugudest. Niisiis on pika loo ühes episoodis teiste kirjanduslike karakterite kõrval laval ka naksitrallid, Klaabu ja Sipsik. Midagi jubedat nendega ei juhtu ja kõik nad pääsevad õnnelikult.

Autoril pole tõlgendusmonopoli

Tegelikult pole sellises kontekstis autoril üldse sõnaõigust, kas tema tegelasi tohib kasutada. See on puhtalt loomingulise vabaduse küsimus. Seaduses märgitud “pastišš” on traditsiooniline kunstilise väljenduse viis, kus kasutatakse varasematest teostest pärit motiive, tegelasi, stiili jne. Autorile võivad tema tegelased küll armsad olla, aga ma ei saa kuidagi tunnustada autori soovi haarata enda kätte oma teoste kunstilise tõlgendamise monopoli. See hävitaks kunstikiriitika mõtte, aga lisaks sellele on juba eelmise sajandi kunstiteoorias tüütuseni läbinämmutatud teema, et teose avaldamisega kaotab autor tegelikult oma võimu loodu üle. Sellega tuleb lihtsalt leppida.

Autoril oleks reaalne võimalus pastiši keelamiseks, kui ta registreeriks oma tegelased kaubamärgina. Päring patendiametis ütleb meile, et Sipsik on tõesti kaubamärk. Keegi müüb selle kaubamärgi all lastekaupu, keegi teine aga tegeleb õlle ning muude karastusjookide jae- ja hulgimüügiga… Kas tõesti on selle lubamine kuidagi mõistlikum kui karakterite episoodiline ülesastumine lastelavastuses?

Kasutan siin võimalust, et avaldada tunnustust Klaabu autorile, kes kinnitab, et tema vaimusünnitise ülesastumine nii suures lavastuses teeb talle ainult rõõmu.

Selguse mõttes teeks ma siin aga veel ühe lihtsa eristuse. Kui autori loodud kirjanduslikud karakterid poleks kasutusel mitte kirjanduslikus elik fiktsioonilises kontekstis, st lavatükis, koomiksis või arvutimängus, vaid keegi otsustaks hakata tootma plüüšist Sipsikuid ja neid kaubanduskeskuses müüma, siis oleks minu arvates autoril moraalne õigus oma tegelase kasutamise suhtes kaasa rääkida. Kas see õigus peaks olema ka juriidiline, see on juba eraldi küsimus, mille üle ma praegu spekuleerima ei hakkaks.

Ent samamoodi on minu arvates aga praegu moraalne õigus Nukuteatril. Kõigil peab olema vabadus kasutada kunstiliseks väljenduseks ühises kultuuriruumis leiduvaid väljendusvahendeid. Mida muud need fiktsionaalsed karakterid on, kui kunstilise väljenduse vahendid? Moraalne õigus näib neil olevat aga ka selles mõttes, et nad palusid autorilt oma loomevabaduse teostamiseks luba, kuigi nad rangelt võttes seda tegema ei pidanud.

Uued tuuled autoriõiguse seadustes

Selle taustal on kindlasti kõnekas fakt, et praegu justiitsministeeriumi eestvedamisel toimuvas autoriõiguse seaduse värskendamise protsessis on üks suuri kõne all olevaid küsimusi just autorite poolt loodud teoste vaba kasutamise viiside piiritlemine. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakirja “Juridica” mullu ilmunud intellektuaalomandi erinumber sisaldab sel kitsal teemal koguni kahte artiklit.

Ühes neist artiklitest kirjutab kultuuriministeeriumi meediaosakonna levitalituse toonane juhataja Kärt Nemvalts vajadusest otsustavalt laiendada vaba kasutuse võimalusi ja kaaluda praeguse lubatud vaba kasutuse juhtude kinnise nimekirja (kuhu kuulub ka mainitud “pastišš”) asemel pöördumist mudeli poole, kus vaba kasutuse juhud on konkretiseerimata ja lähtuvad pigem üldprintsiipidest või sarnasusest nimekirjas juba leiduvate kasutusviisidega. ^[1]

See ettepanek taotab loomevabaduse tagamist olukorras, kus kunstiliste monopolide võimu kunagisel kujul enam eksisteeri. Akadeemiaga võrdväärsel tasemel määravad tänapäeval kunsti arengut ka isehakanud loomeisikud. Pole mõeldav, et kunstiline vabadus reserveeritakse intellektuaalse omandi seadustike abil ainult neile, kes oma loomevabaduse jaksavad kinni maksta. Kui igaühe koduarvutist saab kerge vaevaga teha heli- ja videostuudio, siis peab ka igal isehakanul olema põhimõtteliselt võrdväärne õigus loomeisikuna kultuurist osa saada ja võtta. Selle tõttu on hakatud rääkima “remiksikultuurist” ja ka Nemvalts toob välja vajaduse praegu seaduses mainitud pastiši, paroodia ja karikatuuri kõrval lubada vaba kasutuse all ka “remiksimine” jt uued kunstilise väljenduse viisid.

Selliste ühetähenduslike muutuste taustal kõlab Nukuteatri küsimatu hukkamõistmine avalikkuse poolt iseäranis tagurlikult. Aga on see üldse nii oluline? Mis mõtet on vaielda mingisuguse Nukuteatri ja selle autoriõiguse probleemide üle?

Teater kontrolli alla

Viimasel ajal tullakse üha enam tagasi küsimuse juurde, et mis viis õigupoolest ühiskonna möödunud aasta hilissügisel toimunud “valeliku poliitika” vastaste meeleavaldusteni ja mis on sellele järgnenud sündmuste tähendus. Tartu meeleavalduse algatusgrupi liige Aare Pilv kirjeldas toona olukorda kui iseäralikku “vaikivat ajastut”, kus küll käib häälekas arvamuse avaldamine, kuid see kõik leiab aset pigem teeseldud kommunikatsiooni võtmes. Kriitiline kõne avalikul väljal piirdub kuuldavaletoomisega, sest kõnele mõtet andev side kõnetegudega on süstemaatiliselt vaigistatud. Sõnavabadust justkui küll peetakse au sees, sest kõigil on lubatud arvamust avaldada — ent arvamused jäävad alati pelgalt ja rõhutatult arvamusteks ega muuda tegelikkuses suurt midagi. ^[2]

Selge, et sellisest kurttumlusest pole lihtne välja murda. Korraks suutsid seda ilmselt Tartus, Tallinnas ja Viljandis toimunud meeleavaldused, aga ma tahaks juhtida tähelepanu sellele, et ka teatril on selle vaikuse murdmisel oluline roll. Unustamata ka “Ühtse Eesti suurkogu” tahaksin siinkohal tsiteerida Lauri Tankleri diagnoosi NO99 lavastuse “Reformierakonna juhatuse koosolek” rollile rahastamisskandaali kajastamisel: “NO-teatri seltskond on ses mõttes isegi vabam kui ajakirjanikud, keda piiravad tähtajad, mahud ja soov teatud allikatega pärast artiklite kirjutamist mõnikord veel suhelda. /—/ Teatritükk — mille puhul rõhutati algusest peale, et tegemist on fiktsiooniga ja igasugused kokkusattumused päris sündmuste ja tegelastega on juhuslikud — toimis põhimõtteliselt nii karikatuuri, taustinfo, kokkuvõtte kui ka meeldetuletuse ja inspiratsioonina. Nii täitiski teater NO99 omal moel ühe tühiku selle skandaali meediakajastuses.” ^[3]

Mul pole küll aimugi, kas see tekstijupp on “kuldvõtmeke” kultuuriministri motiivide mõistmiseks, aga protsessi kõrvaltvaatajana ei oska ma küll teha muud järeldust, kui see, et süüdistused Nukuteatri aadressil on vähemalt autoriõiguste küsimuses instseneeritud. Heidame pilgu osapoolte ütlustele. Isegi vabakultuuri eestkõnelejate seas kurikuulus Eesti Autorite Ühingu direktor Kalev Rattus kinnitab, et praegune autoriõiguste ümber kerkinud poleemika on “torm veeklaasis”. ^[4] Kultuuriministeeriumi kantsler Paavo Nõgene rõhutab sinna kõrvale, et ei tohiks sekkuda “ministeeriumi tasandil autorite ja sihtasutuse vahelistesse autoriõiguste tülidesse”. ^[5] Samal ajal aga otsustab minister Rein Lang kutsuda tagasi sihtasutuse nõukogu esimehe Jaan Puusae, tuues ettekäändeks just “pidevad segadused autoriõiguse järgimisega”. ^[6] Ministri poolt uueks nõukogu esimeheks sokutatud Kalju Komissarov kuulutab, et pikka aega väldanud kangutamise tulemusena ametist vabastatud teatrijuht sunniti lahkuma “usalduse kaotuse tõttu” ja taob sinna juurde jätkuvalt autoriõiguse trummi. ^[7]

Draamateatri näitleja Mari-Liis Lill suutis nädala eest murda vaikuse oma kõnega loomeliitude pleenumil, kus ta julgustas meid küsima, et mis on pildil valesti. Aga ta ei jätnud ka rõhutamata, et “pildil olla tähendab midagi ette võtta”. ^[8] Nukuteatriga seotud pildil tundub olevat hulk inimesi, kes aga paistavad olevat otsustanud mängida lapsepõlvest tuttavat kivikujude mängu, kus liigutada võib ainult siis, kui keegi parajasti ei vaata.

Loomevabadus on sõnavabadus

Kunstiline sõnavabadus on kindlasti sama oluline kui mistahes muu sõnavabadus. Me oleme õigupoolest nüüdseks juba aastakümnete vältel näinud küllaldaselt seda, kuidas autoriõiguste kaitse sildi all piiratakse nii sõnavabadust kui ka rikutakse õigust sõnumite salajasusele. See nähtus jõudis eelmisel aastal ka meie maale, kui autoriõiguste massilises rikkumises mõisteti süüdi väidetavalt Eesti suurim netipiraat Kristjan Luik. ^[9]

Üldusele on see ehk tuntud kui Internetis muusikat ja filme jagavate noorte probleem, kuid minu jaoks saabus mõistmine, et autoriõiguste kaitse all tegeldakse otseselt teadmiste ja kultuuri tarastamisega, kui autoriõiguslaste survel suleti teaduskirjanduse levitamisele pühendunud “piraatportaal”. Mistahes on siin taustal majanduslikuks põhjenduseks-vabanduseks, minu jaoks on see valgustusajastu sajanditetaguste ideaalide taustal igal juhul tagasiminek.

Selliste probleemide lahendamise avangardiks on praegusel hetkel maailmas ilmselt piraadiliikumine, mis on formeerunud ka poliitiliseks parteiks ning hetkel Euroopa Parlamendis esindatud kahe saadikuga.

Otse tänapäevaste autoriõiguse probleemide südamesse toob meid siin ilmselt vandeadvokaat Liina Jentsi tsitaat juba viidatud ajakirjast: “Oluline on siinkohal rõhutada, et vaba kasutuse puhul ei saa kasutajaid kindlasti vaadata kitsalt ainult tarbija rollis, vaid kasutaja on ka ise looja, kes tarbitu põhjal ühel või teisel viisil loob midagi uut ning seega panustab omakorda ühiskonna arengusse.” ^[10]

Autoriõiguse toimimine on läbi remiksikultuuri esiletõusu otsustavalt muutunud. Kuigi Berni kirjandus- ja kunstiteoste konventsioon võeti vastu juba 1886. aastal ja see sedastab, et autoriõigus tekib loodud teostele automaatselt, siis see, et ka teose kasutaja on loovisik, on pigem viimase aja tähelepanek.

Ent ärgem unustagem, et Nukuteatri juures tegutsevad inimesed on samuti autorid ja ka neil on õigus võtta osa kultuurist ja luua. Ühe loovisiku õigus teadmisi ja kultuuri tarastada on alati tinglik ning aktsepteeritav ainult siis, kui see teenib mingit ühiskondlikku hüve. Mida aga ei saa kuidagi ütelda Nukuteatrile suunatud autoriõiguste nõiajahi kohta.

Õigupoolest tasub selliste küsimuste üle mõteldes alati meeles pidada, et autoriõiguse eesmärk on soodustada loomingut ja luua soodsad tingimused kultuuri arenguks. Loomingulist vabadust piirates läheb autoriõigus otsesesse vastuollu oma eesmärgiga. Nii hämmastav, kui see ka pole, aga sellises pahupidimaailmas on autoritel oma õiguste kaitsmiseks loogilisem pöörduda mitte kultuuriministeeriumi, vaid hoopis Piraadipartei poole.

[1] Kärt Nemvalts. Mõningaid autoriõiguse seaduse ajakohastamise aspekte: teose vaba kasutamise regulatsioon — Juridica. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakiri. VII 2012. Lk 510–521.
[2] http://www.epl.ee/news/arvamus/aare-pilv-vaikiv-voi-kurt-ajastu.d?id=65133368
[3] http://www.epl.ee/news/kultuur/no99-mang-ajakirjanduse-ja-teatri-piirimail.d?id=64505818
[4] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/delfi-video-meelis-pai-me-ei-ole-ilma-luba-kusimata-midagi-teinud.d?id=65917112
[5] http://www.epl.ee/news/eesti/taismahus-draama-nukuteatris-kaks-meest-uhe-paevaga-ule-parda.d?id=65918372
[6] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/minu-kirja-teile-palun-votta-korraldusena-ehk-loe-rein-langi-ja-jaan-puusaagi-kirjavahetust-mis-viis-puusaagi-tagandamiseni.d?id=65921638
[7] http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/komissarov-delfile-meelis-pai-ei-lahkunud-teatrijuhi-kohalt-ta-saadeti-minema.d?id=65922464
[8] http://arvamus.postimees.ee/1188694/mari-liis-lill-mis-on-sellel-pildil-valesti/
[9] http://forte.delfi.ee/news/digi/tana-tallinna-ringkonnakohtus-eesti-suurima-netipiraadi-naidispoomine.d?id=64358587
[10] Liina Jents. Autoriõiguse piirangute roll ja tähendus tänapäeva ühiskonnas — Juridica. Tartu Ülikooli õigusteaduskonna ajakiri. VII 2012. Lk 501.

Olen kogenud, et otsedemokraatia vastu suunatud standardargumentidega tuttavale lugejale on valgdemokraatia üllatavaim omadus, et see võimaldab osalejal vastavalt tema valikule nii jätkata tavapärast esindajate valimist esinduskogudesse kui ka vajadusel ohjad otsedemokraatlikult enda kätte võtta. Kuid kas sellist masinavärki on üldse võimalik viisakalt, st ilma trobikonna ad hoc lahenduste jms häkkideta üles ehitada? Selgub, et on…

Volitus- ehk delegaadidemokraatia

Põhimõtteliselt on valgdemokraatia volitus- ehk delegaadidemokraatia üks liike. Volitusdemokraatia omakorda on selline demokraatiatüüp, mis lähtub piiratud volitustega delegaadi mõistest. Kui esindusdemokraatiate puhul valivad kodanikud rahvasaadiku enda esindajaks esinduskogusse kindlaks ajaks ja kõigi valijate puhul samasuguste laiade volitustega, siis volitusdemokraatia puhul valitakse delegaat täpselt nii pikaks ajaks ja nii laiade volitustega, nagu olukord nõuab. Ka sisaldub delegaadi mõistes volituste tühistamine ja uue delegaadi määramine, kui selleks on vajadus. Ehk teisisõnu on nn saadiku tagasikutsumine delegaadidemokraatia olemuslik komponent.

Delegeerimine on iseenesest täiesti tavaline asi. Volituste alusel esindamine on ilmselt kõige laialdasem eri organisatsioonide liitudes, kus see on enamasti optimaalseim valik. Sellises olukorras aga valib või määrab delegaadi organisatsioon, mistõttu on niisugune volitamine midagi üpris triviaalset. Volitusdemokraatia asub aga eraldiseisva demokraatiatüübi seisundisse siis, kui delegeerimine on tehtud otsustamise elementaarosaks.

Nii on see valgdemokraatia puhul. Iga demokraatias osaleja võib delegeerida end esindama ükspuha missuguse teise osaleja. Lisaks sellele võib ta aga piirata esindamist teatud valdkonnaga, nt volitada kellegi end esindama vaid haridusküsimustes. Maksupoliitikas võib ta volitada end esindama kellegi teise. Ja kui osaleja on mõnes teemas ise piisavalt kodus, et olla jooksvalt asjadega kursis ja langetada otsuseid, siis ta delegaati ei vali ja esindab end ise.

Valguva iseloomuga demokraatiatüüp

Kuid valgdemokraatia eripäraks on lisaks veel see, et volitusi delegeeritakse omakorda edasi. See tähendab, et minu delegaat võib minu antud volituste piires otsustada omakorda volitada kellegi ennast esindama. Nii tekivad pikad harujõgedega jõgesid meenutavad delegeerimisahelad, kus volitused “valguvad” lõpuks kõige suurema usaldusväärsusega nn superdelegaatide taha. Konkreetsete hääletuste puhul täidavad superdelegaadid sisuliselt esindusdemokraatia parlamendiliikme rolli. Ent kardinaalne erinevus parlamendisaadikust on, et “valesti” hääletamise korral võib volitaja delegeeringu tagasi võtta ja anda kellelgi teisele — või otsustada kasutada õigust määrata oma hääl ise. Seega on süsteem “valguva” iseloomuga ka selles mõttes, et delegeerimisahelad võivad kuju muuta väga dünaamiliselt.

Valgdemokraatia ühendab niimoodi esindus- ja otsedemokraatia lihtsa printsiibi alusel tervikuks, mis hõlmab mõlemat. Tegu on delegeerimisahelate ja üldise individuaalse delegeerimisega volitusdemokraatia liigiga.

Selguse mõttes võtan kokku valgdemokraatia peamised omadused:

• Ma võin valgdemokraatia süsteemis osalejana määrata ükspuha missuguse teise osaleja end delegaadina esindama.
• Ma võin delegaadi volitada otsustama enda eest kõigis valdkondades või ainult mõnes kindlas valdkonnas.
• Reeglina määratakse eri valdkondades delegaadiks mõni asjatundlik sõber vm usaldusväärne ekspert.
• Minu delegaat võib mu antud volituste piires omakorda teisi edasi volitada. Tekivad volitusahelad, mille tippudes on suure volikirjade pakiga nn superdelegaadid, kelle roll on sarnane praeguste parlamendisaadikutega.
• Ma võin volitused delegaadilt alati tagasi võtta või otsustada mõnes olulises küsimuses ise hääletada.
• Enamik individuaalseid hääletusi otsustatakse reaalselt superdelegaatide ja delegeerimisahelatesse põimitud motiveeritud osalejate poolt.

Lisaks on sellise süsteemi puhul kindlasti huvipakkuv, et seda annab vormiliselt ühitada ka tavaliste nelja aasta tagant toimuvate valimistega. Valimiskabiinis kandidaadi numbri sedelile kirjutamine ja selle valimiskasti laskmine ei pea valgdemokraatiat kasutusele võttes kuskile kaduma. Vanemal põlvkonnal poleks vaja õppida vormiliselt uusi demokraatia protseduure, kui nad seda ei taha. Nad valiks lihtsalt iga nelja aasta tagant maksimaalsete volitustega delegaadi. Ent kui nad tahavad, siis saavad nad delegaate ja volitusi valimiste vahelisel ajal muuta.

Infoühiskonnale kohane otsustusmehhanism

Internet ja infoühiskonna areng on toonud kaasa selle, et kodanikel on ilma suurema vaevata võimalus end kurssi viia mistahes seaduseelnõu vms plaanitava otsuse tagamaadega. Seda piirab küll vähene pealehakkamine ning mõningane riigipoolne oskamatus või salatsemine, aga tendents on selgelt olemas. Nii ei nõustu kodanikud enam olema riigiasjade otsustamise passiivsed pealtvaatajad, vaid tahavad samuti otsustamisel oma hääle kuuldavale tuua.

Valgdemokraatia pakub selleks piisavalt dünaamilise taustsüsteemi.

Erinevalt katsetest osalusdemokraatia sildi all esindusdemokraatiat valitsejate heale tahtele panustavate ad hoc institutsioonidega täiendada, pakub valgdemokraatia valimissüsteemi tasemel muudatusi, mis tooksid hulga soovitud muutusi kaasa vältimatult. Võim tuleks paratamatult rahvale lähemale, sest delegaadi otsustusjõud ei sõltu mitte niivõrd manageeritud parlamentaarsetest mängudest, vaid pigem oma vabast tahtest teatud delegatsiooniahelate juurde koonduvatest inimestest. Delegaadi volituste muutmine annab rahvale aktiivse kontrolli oma tahte üle. Väheneks ka poliitikas osalemise barjäär ja suureneks konkurents, sest delegaadiks hakkamiseks piisab inimese otsusest end delegaadina välja pakkuda.

Oluline on ka valgdemokraatia dünaamiline kohandumine indiviidi harjumustega. Inimene saab ise teha valiku, kas ta võtab poliitikas aktiivse või passiivse rolli, kuid tema hääl mõjutab tehtavaid otsuseid ikkagi mõlemal puhul ühtemoodi. See on õiglasem kui olukord, kus häälekas või rahakas vähemus mõjutab lobitööga parlamenti enda valitud suunas. Valgdemokraatia sunnib delegaate ja huvigruppe selgitama oma vaateid otse rahvale.

Tegelikult on ülal visandatud valgdemokraatia ainult üks geneeriline vorm. Sellist süsteemi on võimalik eri piirangute kehtestamisega kallutada rohkem otsedemokraatia või siis rohkem esindusdemokraatia poole. On võimalik luua puhvreid, mis vähendavad võimalusi populismiks ja rahva tahtega manipuleerimiseks.

Volitusdemokraatia perspektiivid

Loomulikult on sellisele valgdemokraatiale ka hulk vastuväiteid. Neid kõiki ma siin praegu ükshaaval läbi käima ei hakka, aga üldiselt taandub suurem osa neist ikkagi küsimusele, et kas me oleme valmis rahvast kui otsuste allikat usaldama või mitte. Ilmselgelt saaks valgdemokraatia laiem kasutuselevõtt toimuda ainult samm-sammult, uued demokraatlikud praktikad vajavad harjutamist, isegi siis, kui nad on teoreetiliselt parimad võimalikest.

Teine tõsiseltvõetav grupp vastuväiteid on aga seotud sellega, et niisugust valgdemokraatiat on mõttekas rakendada ainult arvutisüsteemide vahendusel. See eeldab, et me saame neid süsteeme usaldada, mis on aga ülimalt kahtlane. Kuna ma isiklikult nõustun nende ekspertidega, kes peavad meie e-hääletamise süsteemi ebausaldusväärseks, siis pole ma sugugi kindel, kas oleks üldse võimalik luua riiklikul tasemel rakendamiseks piisavalt usaldusväärne valgdemokraatia süsteem.

Tasub tähele panna, et selline süsteem peaks tiksuma stabiilselt ja turvaliselt läbi aastate ning mitte ainult nädalase valimisperioodi jooksul. Aga nagu meie e-hääletamise süsteemi usaldusväärsust saaks hüppeliselt tõsta avatud lähtekoodi ja süsteemi terviklikkust tagavate krüptograafiavõtete kasutuselevõtmisega, samamoodi usun ma, et usaldusväärne valgdemokraatia süsteem on põhimõtteliselt võimalik. Probleem on siinjuures pigem see, et niisugusel tasemel krüptograafia on mõistetav ainult murdosale inimkonnast ning seetõttu muutuks selline valgdemokraatia tavalise sedelite ja hääletuskastidega valimiste viisil igaühele vaadeldavaks ja kontrollitavaks vaid juhul, kui loobutaks hääletamise salajasusest.

Samas ei tohiks tehnilised küsimused saada takistuseks demokraatiatüüpidest parima valimisel. Isegi kui me suuda saavutada konsensust valgdemokraatia kasutuselevõtmiseks, sellegipoolest leian ma, et parimat süsteemi peaks nõudma. Kas just Islandi tüüpi pottide-pannidega põhiseadusliku protsessiga, aga igal juhul ilma reservatsioonide ja valehäbita — nagu seda nõudis näiteks Anto Veldre oma eilses “Sirbi” artiklis.

Kui keegi tahab, siis võime vastu- ja pooltargumente selle artikli kommentaariumis põhjalikumalt arutada.

Seni on valgdemokraatlikud süsteemid reaalset kasutust leidnud peamiselt eri maade piraadiparteides, iseäranis tuntud on selle poolest Saksamaa Piraadipartei. Samas pole sakslastel meiega sarnast ID-kaardi süsteemi ning see on nende valgtagasiside tarkvara kasutusvõimalusi märkimisväärselt piiranud. Ometi on sellest saanud üks nende tuntumaid sümboleid. Rootsis Vallentuna kohalikus omavalitsuses on juba kolmandat valimisperioodi esindatud partei nimega Demoex saadik, kes on väljundiks valijate otsedemokraatlikele häältele. Esindusdemokraatlikus süsteemis otsedemokraatliku oaasi tekitamine on paljude teiste maade sarnaste algatuste seas ka Eestis registreeritud e-erakonna eesmärgiks.

Eesti Piraadipartei on samuti katsetanud piraatide seas populaarse valgtagasiside tarkvaraga Liquid Feedback, see on tõlgitud eesti keelde ning paigaldatud Piraadipartei lehele. Me pole seda aga reaalselt kasutusse võtnud eelkõige sellepärast, et meie poolesaja liikme või aktivistiga on võimalik asju arutada ja otsustada ka lihtsamate vahenditega ning selle süsteemi püsiv kasutamine muutuks meil peagi lihtsalt formaalsuseks. Küll aga võtame valgtagasiside või mõne teise valgdemokraatliku süsteemi kindlasti kasutusele, kui meie liikmete arv hakkab jõudselt üle saja kerkima.

Väärib ka mainimist, et volitusdemokraatia võimalused ei piirdu tegelikult sugugi mitte ainult valgdemokraatiaga. Näiteks Bryan Fordi volitusdemokraatlik alternatiiv üksiku ülekantava hääle süsteemile pakub suurepärast lahendust strateegilise valimise probleemile ning selle võiks minu arvates Eestis kasutusele võtta kasvõi kohe praegu.

Lisaks muule pakub volitusdemokraatia paradigma mõistelisi vahendeid, mille abil kaardistada seda hämarala, mis jääb otsedemokraatia ja esindusdemokraatia vahele. Pikemas perspektiivis võiks see tuua meid välja olukorrast, kus käib tulutu standardargumentide loopimine veendunud esindusdemokraatia pooldajate ja andunud otsedemokraatia fännide vahel.

Lõpetuseks

Miks ma seda üldse kirjutan? Juhtus nii, et Rahvakogu ideepanka sirvides märkasin, et seal on täiesti arvestatav hulk mõistlikke ettepanekuid rahvale hääletusõiguse andmiseks ka väljaspool tavapäraseid esinduskogude valimisi. Miskipärast aga hakati iga sellist ettepanekut lammutama kooliõpiku argumentidega otsedemokraatia vastu. Kuugeldasin selle peale “delegatiivset demokraatiat” jm sarnaseid fraase ning otsustasin, et Internet vajab sel teemal hädasti ühte esseed.

Ja tänu Anto Veldrele eilse Infoühiskonnast hereetiliselt V eest, mis sundis mind lõpuks siinset esseed kirja panema!

Sama teema varem Eesti meedias:

• Tehnoloogiaportaal valis Piraadipartei aasta uuendusmeelseimate demokraatide hulka (Kuku intervjuu)
• Piraadipartei pälvis tähelepanu e-demokraatia uuendajana (Delfi artikkel)
• Provokatsioonid kiirendavad demokraatia innoveerimist (ERR teadusuudised)

On ka need, kes võitlevad selle muutmise nimel. Avatud Ligipääsu Liikumine on võidelnud jõuliselt, et teadlased ei annaks lepingutega oma autoriõigusi ära, vaid selle asemel tagaksid, et nende tööd oleks avaldatud Internetis tingimustel, mis lubaks kõigil neile ligi pääseda. Kuid isegi parimate stsenaariumite korral mõjutaks nende pingutused ainult töid, mis avaldatakse tulevikus. Kõik kuni praeguseni läheb meie jaoks kaotsi.

See on liiga kõrge hind, mida maksta. Sundida akadeemikud maksma raha, et lugeda oma kolleegide töid? Skännida terveid raamatukogusid, aga lubada vaid Google’i tegelastel neid lugeda? Varustada teadusartiklitega esimese maailma eliitülikoole, kuid mitte noori lõunapoolkeral? See on hullumeelne ja lubamatu.

“Olen nõus,” ütlevad paljud: “aga mida me teha saame? Ettevõtetel on paljundusõigus, nad teenivad tohutuid rahasummasid ligipääsu eest tasu nõudes ning see on täiesti seaduslik — me ei saa nende peatamiseks midagi teha.” Ent siiski on miski, mida me saame teha, mida juba tehakse: me saame selle vastu võidelda. Kes te kõik neile ressurssidele ligi pääsete — üliõpilased, raamatukogutöötajad, teadlased — teile on antud privileeg. Te võite süüa sel teadmiste pidusöögil, samas kui ülejäänud maailm on jäetud ukse taha. Kuid see on privileeg, mida te ei pea endale hoidma — ja moraalses mõttes te isegi ei või seda teha. Teie kohus on seda maailmaga jagada. Ja te teete seda: vahetate kolleegidega paroole, täidate sõprade allalaadimissoove.

Samal ajal ei passi niisama ka teie, kes te olete kõrvale jäetud. Olete pugenud läbi avauste ja roninud üle piirete, et vabastada ja oma sõpradega jagada informatsiooni, mis on kirjastajate poolt lukustatud.

Kuid kõik see toimub varjus, põranda alla peidetuna. Seda nimetatakse varastamiseks või piraatluseks, justkui oleks teadmiste rikkuse jagamine moraalselt samaväärne mõne laeva rüüstamise ja selle meeskonna tapmisega. Ent jagamine pole moraalivastane — see on moraalne imperatiiv. Ainult ahnusest pimestatud keelduksid laskmast sõbral teha koopiat.

Suurettevõtted muidugi ongi ahnusest pimestatud. Selle kirjutavad ette reeglid, mille raames nad tegutsevad — aktsionärid tõstaksid mässu, kui rahuldutaks millegi vähemaga. Ja äraostetud poliitikud mõistagi toetavad neid, võttes vastu seadusi, mis annavad neile ainuõiguse otsustada, kes võib teha koopiad.

Õiglus ei seisne ebaõiglaste seaduste järgimiseses. On aeg tulla valguse kätte ja deklareerida vana hea kodanikuallumatuse korras vastuseisu sellele avaliku kultuuripärandi eraalgatuslikule vargusele.

Me peame võtma informatsiooni, kuhu tahes see siis on ka talletatud, tegema sellest koopiad ja jagama neid maailmaga.

Me peame võtma kogu kraami, mis on autoriõiguse poolt kaitsmata, ja paigutama selle arhiivi. Me peame ostma endale salajased andmebaasid ja panema need üles veebi. Me peame alla laadima teaduslikud ajakirjad ja laadima need omakorda üles failijagamisvõrgustikesse. Me peame pidama geriljavõitlust avatud ligipääsu nimel.

Kui meid on üle maailma piisavalt palju, siis me mitte ei saada lihtsalt jõulist sõnumit teadmiste privatiseerimise vastu — me muudame selle möödanikuks. Kas liitud meiega?

Aaron Swartz
Juuli 2008, Eremo, Itaalia

Aaron Swartz (1986–2013) oli Ameerika Ühendriikide programmeerija, kirjanik, arhivaar, poliitiline organisaator ja Interneti-aktivist.

Swartz oli MIT võrguühendust kasutades JSTOR-i teadusartiklite andmebaasist alla laadinud umbes neli miljonit artiklit, mida ta arvatavalt plaanis P2P-võrgustikes levitada. Selle eest soovis prokurör talle rohkem kui 30-aastast vangistust ning nõuda ka välja miljoni dollari suuruse kahjutasu. JSTOR taganes küll lõpuks süüdistusest, kuid MIT ei võtnud seisukohta ja prokurör otsustas asjaga edasi minna…

Tõlgitud allikast: Aaron Swartz — Guerilla Open Access Manifesto (tekst: PD, foto: ragesoss CC-BY-SA)

Krüptopidu on rahvusvaheline algatus, mille eesmärk on õpetada tavainimesele elementaarseid ja praktilisi krüptovahendeid. Niisugusel kujul tundub see natuke imelik ettevõtmine, sest mis ajast on vaja elementaarseks arvutiõpetuseks tekitada rahvusvaheline algatusgrupp? Ja mis mõttes see üldse “pidu” on?

Ent kui järele mõtelda, siis polegi see nii imelik.

Kuna elame ajastul, kus meie kõikvõimalikud andmed on üle Interneti digitaalselt vahetult ligipääsetavad, siis on igati loomulik kaitse soovimatu ligitikkumise eest andmete krüpteerimine — teine loomulik kaitse oleks ehk digitaalne eraklus. Tavaolukorras pole võrgujuhtme väljatõmbamine siiski realistlik ja nii jääbki kõige viimasemaks otseseks kaitseliiniks pahatahtlike uudishimutsejate eest just krüpto kasutamine. Erinevalt muudest turvalisuse tagamise vahenditest pole krüpto niivõrd tehniline vigur nagu seda on tulemüürid, viirusetõrjed jms, vaid on puhas jõuvõte.

Korraliku krüpto tehniliseks murdmiseks on vaja massiivselt toorest arvutusjõudu, samas kui igasugu süsteemiadministraatori taseme turvalisust tagavad vahendid võivad murduda väikeste tarkvaravigade tõttu. On selge, et iga tavakasutaja ei hakka kunagi ennast turvama süsteemiadministraatori tasemel, kuid elementaarsete krüptovahendite kasutamine on õpetatav igaühele. Just seetõttu peangi ma krüptot “viimaseks otseseks kaitseliiniks” turvalisuse tagamisel.

Muidugi ei ole krüpto mingi absoluutne võluvõti. Kui arvutisse on võimalik selle töötamise ajal sisse tungida ja kasutaja tegevust “otsepildis” jälgida, siis pole ka krüptost erilist tolku. Kuid oma lihtsas jõulisuses on krüpto siiski suurepärane kaitsevahend. Ülejäänud taristu eest hoolitsemine on mõistlik usaldada pigem spetsialistidele. Ma isiklikult soovitan turvaliseks opsüsteemiks Estobuntut või mõnda muud Linuxi opsüsteemi.

Kuid miks siis ikkagi “pidu”? Sest krüpto vabastab. Nagu tunnevad inimesed end vabalt ühel korralikul peol, samamoodi laseb krüpto inimesel end digikeskkonnas vabalt tunda. See on tõeline vabanemise tunne, mis saabub, kui kasutaja jõuab arusaamisele, et ja kuidas ta andmed ja sidekanalid pole peale elementaarse krüpto kasutuselevõttu enam kõrvalistele tegelastele lihtsal viisil kättesaadavad. Üldiselt peaks meie privaatsfääri kaitsema riik, aga digikeskkonna areng on niivõrd kiire, et seadused ei jõua kuidagi reaalsusele järele. Seega on krüpto hädavajalik lisagarantii selleks, et digikeskkonnas peetaks pühaks neidsamu fundamentaalsed õigusi ja vabadusi, mille kehtivust tavakeskkonnas keegi ei vaidlusta: “Krüptopidu on ellu kutsutud, et pühitseda põhiseaduslikke õigusi nagu sõnumisaladus ja eraelu puutumatus”.

Krüptopeo algatuse leidsin ma õigupoolest netist oma igapäevase infotarbimise käigus. Pealkiri tundus huvitav ja eesmärk ülimalt sümpaatne ning juhuste kokkulangevuse tõttu saigi Piraadipartei foorumis välja käidud, et mõni noorem piraat võiks taotleda linnavalitsuselt raha ja peo ära korraldada.

Ja lõpuks nii läkski…

Esimene krüptopidu kulges ootuspäraselt. Korraldaja vaatenurgast oli üritusel mitmeid puudusi, kuid kuuldavasti jäid osalejad rahule. Kohal oli 50 inimese ringis, osa neist tuli saama elementaarteadmisi, osa aga tuli suhtlema endasuguste kogenud krüptofännidega. Järgmistele korraldajatele soovitaks markeerida peoruumis väga selgelt kõik haruteed töögruppidesse ja muu aktiviteedi juurde, sest muidu tulevad inimesed kohale ja istuvad lihtsalt maha. Ja kui nad on juba maha istunud, siis on raske neid “häälkäsklustega” rühmitama või ruumi eri nurkadesse suunama hakata. Õigem oleks ilmselt anda kohaletulnutele kätte vahendid ja aeg intelligentseks iserühmitumiseks.

Korralduse käigus tekkinud krüptopeo materjalid on üleval aadressil https://github.com/kryptopidu ja neid võib lahkesti kasutada järgmiste krüptopidude jaoks.

Kes ei saanud osaleda, siis krüptopidusid toimub kindlasti veel. Järgmise krüptopeo kohta on olnud kuulda niipalju, et see toimub Tallinnas ja arvatavasti 2013. aasta algupoole, korraldamisest huvitatud võiks kontaktida Rogeriga <roger@tlu.ee>.

Võtsin end lõpuks kokku ja tõlkisin ka takkajärgi ära krüptopeo manifesti — loodetavasti inspireerib see inimesi korraldama krüptopidusid või vähemalt sisustab aega järgmise krüptopeo ootamisel…

Krüptopeo manifest

Vähimal määral on inimene ta ise, kõneldes
iseendana. Anna talle mask ja ta ütleb sulle tõtt!
— Oscar Wilde

John Perry Barlow, Electronic Frontier Foundationi kaasasutaja koostas 1996. aastal “Küberruumi iseseisvuse deklaratsiooni”. See sisaldab järgnevat paragrahvi:

Küberruum koosneb ülekannetest, seostest ja mõttest endast, reastatud seisulainena me ühenduste võrgus. Meie maailm on korraga kõikjal ja eikusagil, kuid see pole seal, kus elunevad kehad.

Me loome maailma, kuhu kõik võivad siseneda vabana eesõigusist või eelarvamusist, mis lähtuvad rassist, majanduslikust võimsusest, sõjalisest jõust või sünnikohast.

Me loome maailma, kus igaüks igalpool võib väljendada oma kui tahes ainulaadseid arvamusi, ilma hirmuta vaikusse või keskpärasusse sundimise ees.

Kuusteist aastat peale seda on Internet muutnud meie kõigi elusid. See on toonud meie sõrmeotste ulatusse inimkonna koondatud teadmised. Me saame luua uusi suhteid ja jagada oma mõtteid ning elusid sõpradega üle kogu maailma. Me saame organiseeruda, ühenduda ja teha koostööd viisidel, mida pole kunagi võimalikuks peetud. See on maailm, mida me soovime anda edasi oma lastele. See on maailm vaba Internetiga.

Kahjuks pole saanud tõeks mitte kogu John Perry Barlow nägemus. Ilma ligipääsuta anonüümsusele onlainis pole meil vabadust eelisõigusist ja eelarvamusist. Ilma privaatsuseta pole võimaldatud sõnavabadus.

Väljakutsed, millega me 21. sajandil vastamisi seisame, nõuavad kogu inimkonna ühiseid tööpingutusi. Väljakutsed, millega me vastamisi seisame, on tõsised: kliimamuutused, energiakriis, riiklik tsensuur, jälgimisühiskond ja peatumatud sõjad. Me peame olema vabad ühenduma ja liituma ilma hirmu tundmata. Me peame toetama avatud lähtekoodiga projekte, mis püüavad suurendada tavainimeste teadmisi tehnoloogiast, millest me kõik sõltume: http://opensourceecology.org/. Panustatagu!

Selleks, et teha tegelikuks oma õigus privaatsusele ja anonüümsusele onlainis, on meil vaja talguhanke korras loodud ja kogukonna poolt arvustatud lahendusi. Krüptopeod pakuvad võimaluse kohtuda ja õppida, kuidas neid lahendusi kasutada, et anda meile kõigile vahendid, mille abil nõutada oma õigust sõnumisaladusele ja anonüümsusele onlainis.

• Me oleme kõik kasutajad ja me võitleme kasutaja eest ning pürime kasutaja jõustamisele. Me väidame, et kasutajate nõudmine määrab selle, milleks arvutid on. Me usaldame inimeste ühist tarkust, aga mitte tarkvaraedasimüüjate, suurettevõtete või valitsuste oma. Me keeldume digitaalsete gulagide ahelatest, mida tahavad vallata valitsuste ja suurettevõtete vasallhuvid. Me oleme šifferpunk-revolutsionäärid.
• Õigus isiklikule anonüümsusele, pseudonüümsusele ja privaatsusele on algupärane inimõigus. See õigus toob kaasa elu, vabaduse, väärikuse, turvalisuse, õiguse perekonnale, õiguse elule ilma hirmu ja alanduseta. Ükski valitsus, organisatsioon või üksikisik ei tohiks hoida inimesi pääsemast ligi tehnoloogiatele, mis kinnistavad neid algupäraseid inimõigusi.
• Sõnumisaladus on üksikisiku absoluutne õigus. Sellega paralleelselt on läbipaistvus tingimus valitsustele ja suurettevõtetele, mis tegutsevad inimeste nimel.
• Vaid üksikisik ise omab õigust oma identiteedile. Vaid üksikisik võib valida, mida ta jagab teistega. Vägivaldsed püüded saada ligipääsu isiklikele andmetele ilma sõnaselge nõusolekuta on inimõiguste rikkumine.
• Kõik inimesed on õigustatud saama osa krüptograafiast ja inimõigustest, mida krüptovahendid võimaldavad, seda sõltumata rassist, nahavärvist, soost, keelest, usust, poliitilisest või muust veendumusest, rahvuslikust või ühiskondlikust päritolust, omandist, sünnist ning inimese asupaigaks oleva maa või territooriumi poliitilisest või rahvusvahelisest seisundist.
• Samamoodi nagu valitsused peaksid olema olemas vaid oma kodanike teenimiseks, samamoodi peaks olema ka krüptograafia inimeste jaoks olemas. Tehnoloogiat ei tohi inimeste eest ära sulgeda.
• Jälgimist ei saa eristada tsensuurist ja orjusest, mille see kaasa toob. Ühtegi masinat ei tohi sundida jälgimise ja tsensuuri teenistusse. Krüpto on võti meie ühise vabaduse juurde.
• Kood on kõne: kood on inimloodud keel. Keelata, tsenseerida või sulgeda krüptograafia inimeste eest ära — see on inimeste ilmajätmine põhilisest inimõigusest, mis kannab nime sõnavabadus.
• Need, kes tahaksid peatada krüptograafia levikut sarnanevad 15. sajandi vaimulikele, kes püüdsid keelata trükipressi, kartes, et kõigutub nende teadmistemonopol.

Avatud tõlge: https://github.com/kryptopidu/materjal/blob/master/tekstid/manifest.md

1. Mille eest seisab Piraadipartei?

Sellele küsimusele vastan ma tavaliselt osutades kolmele omavahel seotud põhiasjale:

I Informatsioonivool

Me kogeme ühiskonna ülemaailmset muutumist. Me moodustame omavahel võrgustiku ning tähtsaimaks kapitaliks on nüüd (vastandina põllumaale ja tööjõule) teadmised ja informatsioon. Taolisel võrgustumisel ja infovoolul on nii häid kui halbu külgi, nii väljavaateid kui riske. Me tegeleme nendega ning püüame seadusandlust selle nähtusega ühildada. Sellest tulenevad meie seisukohad hariduse (informatsiooni töötlemine), poliitilise läbipaistvuse (poliitikast tulenev infovool), kodanikualgatuse (poliitikasse suunatud infovoog), andmekaitse (informatsiooniline enesemääramine), autoriõigus (kopeeritavus ja sellega ümberkäimine) küsimustes. Ühest küljest tahame seadusi, teisalt aga poliitika tegemise stiili, mis sobiksid kokku nii ajastu kui asjaoludega.

II Vabadus

Kuna tänapäeva ühiskonnas on palju väga isikupäraseid indiviide, ei saa me teha poliitikat, mis rahuldaks kõiki. Me tahame aga rahuldada võimalikult paljusid. Seetõttu räägime me vabasfäärist ja isiklikust vastutusest. Igal inimesel peab olema vaba tegutsemise sfäär, mis on just nii suur, et ei kitsenda kellegi teise oma (see ei ole sama, mis anarhia, kulla härra Lindner). Nimetatud vabasfääri ulatuses kannab inimene vastutust iseenda eest. Siit tulenevad meie perepoliitika, sõltuvuspoliitika, seisukohad kodanikuõiguste osas ning riburada ka ülejäänud.

III Osasaamine ühiskonnast

Ühegi inimese vabasfäär ei peaks sõltuma tema võimsusest ega rikkusest (ning see eristab meid teistest liberaalsetest erakondadest). Vabasfäär ja mänguruum eneseteostuseks tuleb tagada kõigile. Seepärast on meil palju seisukohti sotsiaalsetes küsimustes, nagu õigus saada osa ühiskonnast, alampalgast kuni tingimusteta põhipalgani, lõimimispoliitika, sõidupiletita linnalähitransport Berliinis jne.

Võib täiesti väita, et me oleme uudsel viisil sotsiaalliberaalsed, ilma et meid oleks parem-vasak-skeemis võimalik päriselt kuhugi paigutada. Võib-olla peaksime õieti sellest raamistikust loobuma ja vaatlema vaid sisu.

2. Aga piraatidel polegi mingit sisu!

Esiteks on see vale. Meie programmi leiate siit. Meil on ka osaliselt äärmiselt detailseid ja konkreetseid nõudmisi koguni riiklikul tasandil, kui vaadata näiteks plaanitavat autoriõiguse reformi, mille raames tahame muuta 86 üksikparagrahvi. Probleem on aga mujal. Nimelt selles, et meil on vastused küsimustele, mida veel ei esitatagi. Küsimused, mis kerkivad esile nelja või viie aasta pärast ning on siis üliaktuaalsed. Küsimused, mis nõuavad vastuseid. Näiteks: kuidas tagame Interneti kasutamise võimaluse demokraatlikus protsessis valimisarvuteid kasutamata? Siin on palju küsimusi.

Seevastu pole meil üheseid vastuseid küsimustele, mis on praegu üliaktuaalsed, nagu näiteks võlakriis. Rahvas karjub: “Ei saa ju olla, et ühel erakonnal pole vastust nii olulisele küsimusele!” See peab paika. Vähemasti mitte ühelgi suuremal erakonnal. Enamikul väikestel erakondadel pole aga sellele vastust, nad keskenduvad teemadele, mis neid üldse selleni viis, et moodustada erakond. Mida seejuures ei tohi aga tähelepanuta jätta: veel pool aastat tagasi me olime väike partei. Meil polnud mõjujõudu, keegi ei küsinud meilt vastuseid ega tundnud huvi. Ning see on see, millele me olime suunatud: et meil on veel palju aega. Niisiis tegelesime tulevikuküsimustega ning ootasime oma aja saabumist. Ja ühtäkki meid valiti.

See on suurepärane ja hea. Me kohaneme kiiresti uute tingimustega. Vähemalt seda me suudame hästi. Me tahame novembris vastu võtta majandusprogrammi, et täita ka viimane suur lünk. Ja meil on vaja veel detailsemaid vastuseid. Kuid selleks on veidi aega vaja. Muutused on tulnud oodatust kiiremini. See pole erakonna eksimus, see on probleem, mis meil tuleb lahendada. Kõige parem on teha seda üheskoos.

Nii et kas meil on programm? Jah. Suurepärane programm. Kas me võiksime niisiis kohe valitsema asuda? Ei. Tahame me seda üldse? Ei.

Tuleb aeg, mil teistel erakondadel, kel praegu on vastus kõigele olemas, tuleb vastustest puudu. Siis saame me loodetavasti toeks olla.

3. Piraadid on ettearvamatud!

Vale jutt, me oleme demokraatlikud. Meie kandidaadid pole etteaimatavad, sest neid ei määra juhatus, vaid nad valivad lihtliikmed, mis on meie demokraatlik baas. Meediale see meie juures ei meeldi, aga selline demokraatia kord on. Meie programmipunktid võetakse vastu liikmete häälteenamusega. Saavad need siis sellepärast olema missugused tahes? Teeb see meid ebausaldusväärseks? Ei. Kõik programmipunktid juhinduvad printsiipidest, mis said juba esimese punkti juures välja toodud. Need seisavad meie aluspõhimõtetes. Aga muus osas: mis saaks olla usaldusväärsem sellest, mille kõik koos on pikas ja närvesöövas demokraatlikus protsessis välja töötanud? Sellised asjad on vähemasti püsivad. On vaja suurt massi, et neid muuta. Selleks ei piisa ühe inimese kursimuutusest. Seega oleme me koguni usaldusväärsemad.

Eeldatavasti ei oleks me mugav koalitsioonipartner. Esiteks tahaksime me teiste parteide seisukohalt ilmselt liialt palju asju avalikult ajada, teiseks ei meeldi meile fraktsioonist tulenev sund. Meile on rohkem meelt mööda töötamine vahelduvate enamustega, kuna see peegeldab palju paremini vahekordi elanikkonnas. Muidu ju otsustaks 4%, kas valitseb mustkollane või punaroheline koalitsioon, mis oleksid valitsustena täiesti erinevad, olgugi et 4% pole kuigi suur erinevus.

4. Mis on piraatide saladus?

See, et saladust ei ole. Me teeme poliitikat nii, nagu me tahame, et see oleks, oma äranägemise järgi ja nii, nagu me õigeks peame. Pole mingit salaplaani. Me usume oma eesmärkidesse, ning seejuures ei ole meile võim tähtis. Kas me ka selliseks jääme, on oluline küsimus. See sõltub meist endist. Ma arvan, et veel mõnda aega.

Ja senikaua kuniks see nõnda on, on vaid üks tee Piraatidest lahtisaamiseks: kopeerige meie nõudmisi, kopeerige meie stiili! Kopeerige meid! Tehke seda kõike meist paremini! Ja ärge püüdke teha seda lihtsalt kasutades sõna “infopoliitika”!

Need on põhimõttelised kaalutlused, millest ma intervjuudes või kodanikele vastates lähtun. Võib-olla parandate midagi, seda võite teha kommentaarides. Aga ma pean oluliseks selle juurde jääda ja seda levitada.

Nii et levitage seda, kui leiate, et see võiks abiks olla.

Marina Weisband oli Saksamaa Piraadipartei poliitikajuht maist 2011 kuni aprillini 2012, mil Piraadipartei esindajad osutusid valituks Berliini ja Saarimaa liidumaade parlamentidesse (tulemused vastavalt 8,9% ja 7,4% häältest).

Ülaloleva blogipostituse avaldas Weisband 26. märtsil 2012 ja see on tema tagasivaade tegevusele Saksamaa Piraadipartei poliitikajuhina.

Tõlgitud allikast: Marina Weisband — Das Grundlegende an den Piraten (tekst: CC-BY+NC+ND, foto: korbinian_polk CC-BY)

Sama nädala lõpus avanes mul endal võimalus käia seda teemat ka Vikerraadio "Huvitajas" korra arutamas. Lisaks olen pingeliselt aru pidanud nii Eesti Interneti Kogukonna kui Eesti Piraadipartei jt aktivistide/huvilistega. Järgevad tiraadid ongi kõigi nende arutelude sete.

Millest üldse jutt käib?

Kui me räägime Interneti-meeleavaldustest, siis me ei räägi Anonymousest. Me ei räägi ülepea tingimata anonüümsetest meeleavaldustest. Kuigi DDOS-tüüpi ummistusaktsioonid on hetkel Interneti-meeleavalduse musternäiteks, siiski ei räägi me ka tingimata ainult veebide ummistamise aktsioonidest. Me räägime Interneti-meeleavalduse vormidest üldse.

Sellisena on tegu kodanikuõiguste küsimusega, kuivõrd igas demokraatlikus riigis on eri vormides avalike koosolekute korraldamise õigus sõnavabaduse lahutamatuks osaks. Ka Eesti Vabariigi põhiseadus sätestab õiguse "ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada", mille raames pakub Avaliku koosoleku seadus omakorda välja lõpetamata nimekirja meeleavalduse eri vormidest, milleks on "demonstratsioon, miiting, pikett, religioosne üritus, rongkäik".

Veebide ummistamise aktsioone arutades olen märganud kahte enda arvates tähelepanuväärset kalduvust.

Esiteks on ummistamise vastu paljud turvaeksperdid jm IT-inimesed. Nende meelest on veebiummistamine üks ohtlik tüütus. Ummistajate tõrjumise asemel võiks ju tegeleda millegi asjalikuga, ja alati on oht, et ummistajad võtavad maha mingi tõeliselt olulise teenuse. Mõned nüüdsed eksperdid omavad kogemusi mõlemast leerist, sest on kunagi ise osalenud Anonymouse aktsioonides. Seetõttu teavad nad omast käest, kui kontrollimatult sellised aktsioonid Internetis kulgeda võivad.

Teiseks on märgatav vaatenurk, mille esindajad püüavad hoida kilbil meie rahvuslikku e-riigi kaubamärki. Nad kutsuvad üles konstruktiivsusele ja on mõnevõrra pahased, et keegi kohalikest meie edulugu lörtsida tahab. Ka muretsevad nad selle pärast, et meie järeltulevad põlved oleks sellesse edulukku initsieeritud ega teeks midagi, mis võiks nende tulevikku meie helesinises e-riigis rikkuda. Kui selle vaatenurga esindaja pole eriti kursis e-valdkonna köögipoolega, siis kasutab ta ummistusaktsioonide selgitamisel kohatuid võrdlusi, jätab tähelepanuta olulisi seikasid ja eksib oluliste tehniliste nüansside suhtes.

Sellises taustsüsteemis pole eriline ime, et kodanikuõiguste külg on asja juures võrdlemisi arutamata jäänud. IT-inimesed on rohkem praktikud ega tunne selliste küsimuste vastu sügavamat huvi. Nemad tahavad, et arvutisüsteem töötaks. E-riigi usku inimesed aga mõtlevad pigem oma visiooni raamides ega taha sinna kõrvale lubada küsimusi tekitavaid paradigmasid. Seda viimast võib muuseas märgata ka nii ID-kaardi kui e-valimiste teemade puhul.

Samas tuleb IT-ekspertide rahustuseks kohe ütelda, et kui räägitakse ummistusaktsioonide seadustamisest, siis pole ükski selle eestkõneleja pakkunud välja, et igasugune ummistamine tuleks lubada. Pigem on toodud erineva tugevusega väiteid alates sellest, et hulk juba toimunud ummistusaktsioone on olnud oma loomult igati õiguspärased poliitilised meeleavaldused, kuni selleni, et teatud tingimustel elluviidud ummistusaktsioonid võivad vastata õiguspärase poliitilise meeleavalduse nõudmistele. Emmal-kummal juhul väärib asi igatahes arutamist.

Ilgelt tahaks ummistada!

Miks me üldse ummistusaktsioonidest räägime? Üks põhjus on kindlasti see, et nende puhul ei toimu (või vähemalt ei pea toimuma) võõrasse arvutisüsteemi sissetungimist. See teeb ummistusaktsioonid muudest piiripealsetest arvutisüsteemi häirimise vormidest ühtedeks üldsusele vastuvõetavamateks. Ka on sellised aktsioonid mõteldavad analoogias istumisprotestide või muude tavakeskkonna protestidega, kus inimesed oma kohaloluga mõnes kohas rahumeelselt midagi takistavad ja niimoodi oma meelsust näitavad. Mistahes analoogiad pole muidugi kunagi täielikud, kuid nad annavad antud juhul siiski kinnituse, et ummistusaktsioonide puhul pole tegemist millegi enneolematuga ja et õigupoolest on tegu asjaga, millesarnaseid me oleme nõus teatud tingimustel lubama.

Miks üldse on ummistamist vaja? Miks ei või piirduda nt petitsioonide vms kampaaniatega, nagu manitseb meid tegema Linnar Viik? Kas midagi sellist nagu infosüsteemi ummistamine saab üldse kuidagi olla põhiõigus?

Esiteks tasub mõtelda sellele, et miks me lubame eri meeleavalduse vorme tavakeskkonnas. Ilmne põhjus on kindlasti see, et demokraatia pole üheplaaniline nähtus. Samamoodi nagu võimude lahusus tagab demokraatia elujõulisust, tagab seda ka eri sõnavabaduse vormide mitmekesisus. Seetõttu on igasugu piirangud sõnavabadusele alati väga kahtlased, ja targem on neid varakult vältida, kui pärast kahetseda.

Kui võrrelda tuntumate meeleavalduse vormidega, siis ummistamine vastab oma üldiste taotluste poolest piketile, kus kogunetakse meelt avaldama mõne probleemse asutuse juurde eesmärgiga anda oma meelsusest teada nii selle asutuse juhtidele, töötajatele, asutuse klientidele kui ka asutuse naabritele ja tagatipuks veel lihtsalt üldsusele. Ühtlasi häiritakse piketeerides asutuse tööd, mõnikord leebemalt, aga mõnikord halvates töö teatud ajaks täielikult. Piketeerijate hulk ei ole seejuures oluline, tegu on enamasti aktivistide grupiga, mis soovib tõstatada avalikkuse ees mõnda teemat, mis muul juhul tähelepanuta jääks. Avalikkust sunnitakse probleemi märkama oma aktiivse kohaloluga otse probleemi algallika juures.

Selleks kõigeks pakub võimaluse meie tavaline füüsiline keskkond koos meie demokraatlike põhiõigustega. Pole lihtsalt optimaalne piirata liikumisvabadust ja sõnavabadust sellisel viisil, et inimesetel poleks võimalik koguneda mõne asutuse juurde ja ajutiselt selle tegevust halvata. Lisaks sellele, et tegu on väljakujunenud demokraatlike printsiipidega, takistaks sellised piirangud ka muid vabadusi, mistõttu oleks häiritud kõikvõimalikud muud valdkonnad alates pereelust kuni kaubanduseni. Selle kõige tõttu võime küll leigevereliste eestlastena toriseda, kui mõni aktivist jälle kuskil avalikus kohas oma südant ruuporisse puhtaks karjub, aga me siiski lepime sellega — või vähemalt meie seadused teevad seda.

Pean igati loomulikuks, et sarnasel viisil tahetakse meelt avaldada ka Internetis.

Kui alustada kõige lihtsamast, siis juba see fakt, et ummistusaktsioonid toimuvad, näitab, et digikeskkonnas leidub koht, mis loomu poolest sobib nendeks meeleavaldusteks. Juhin tähelepanu, et meeleavaldusi saab mõttekal viisil korraldada ainult ruumis, mis ei ole nende instantside täieliku kontrolli all, mille vastu meelt avaldatakse. See on üks meeleavalduste põhimõtteline tingimus ja see on ühtviisi täidetud tavakeskkonna piketi kui ka Interneti ummistusaktsiooni puhul. Nagu nt ka linnavalitsuse hoone esise platsi puhul, on ka serverite ees olev ribalaius põhimõtteliselt avalikus kasutuses ning selles toimuv liikumine kontrollitav ainult suurte tagasilöökidega liikumisvabadusele.

Jätab külmaks? Mulle tundubki, et infoühiskond pole veel nii kaugele arenenud, et Internetti käsitletaks avaliku ruumina täies õiguslikus mõttes ja et meie põhiõigusi Internetis võetaks sama tõsiselt nagu mujal.

Ummistamisest intelligentsemalt

Usun, et ülaloleva ummistamisjutu peale ütleks juhuslikult valitud arvutisüsteemi haldaja tõenäoliselt, et olgu, olgu, tore on, aga enda serveri ees ma neid vandaale näha ei taha ja sellisele asjale tuleb keeld peale panna. Ilmselt sellise üldise sentimendi raames asi niimoodi kujunenud ongi, et Karistusseadustik lubab panna inimese "arvutisüsteemi toimimise takistamise" eest kuni viieks aastaks vangi. Arvutisüsteemide haldajad laseks ilmselt heal meelel kõik oma süsteemid "elutähtsateks teenusteks" tituleerida ning keelata nendes profülaktiliselt kõik toimingud, mida üldiselt avalikus ruumis lubatakse.

Seejuures on märkimisväärselt veider, et IT-inimesed on üldiselt infovabaduse suhtes meelestatud väga positiivselt. Seletan seda vastuoksust endale keskmise IT-inimese pragmaatilise hoiakuga. Tegeldakse sellega, mis on oluline konkreetsete probleemide lahendamiseks, ega vaevuta süüvima IT-valdkonna kodanikuõiguste küsimustesse ja sellesse, missuguseid tagasilööke võib hiljem tuua mõni praegu mõistlikuna tundunud pragmaatiline lahendus.

Õnneks pole see siiski täiesti universaalne nähtus.

Ummistusaktsioone on õigustanud nt vaba tarkvara liikumise algataja Richard Stallman. Samuti on teinud ettepaneku taoliste aktsioonide legaliseerimiseks Hollandi liberaalne erakond D66 (seesama, mis oli koos Euroopa Parlamendi piraatide/rohelistega üks jõulisemaid ACTA-vastaseid). Ka leidub advokaate, kes on valmis pro bono kaitsma Anonymouse nime all ummistusaktsioone korraldanud häkkereid.

Eraldi väärib mainimist, et Saksamaal on apellatsioonikohus 2006. aastal mõistnud õigeks ühe ummistusaktsiooni korraldaja. Tegu oli aktsiooniga, millega protestiti Lufthansa lennukompanii osalemise vastu asüülitaotlejate deporteerimisel. Ka selle aktsiooni järel, kus olevat osalenud 13 000 kodanikku oma arvutitega, tõstatati küsimus asja legaalsuses ja vehiti nii terrorismi kui muude sildistamistega, kuid asi lõppes siiski õigeksmõistva otsusega.

See ei tähenda aga, et ummistamine oleks Saksamaal legaliseeritud, sest 2011. aastal mõisteti üks ummistaja jällegi süüdi. Märkimisväärne erinevus Lufthansa-juhtumiga võrreldes oli aga, et sellel ummistajal polnud poliitilisi motiive, vaid ta tegeles lihtsalt väljapressimisega ning kasutas selleks kuritegelikul teel omandatud robotvõrku.

Seega pole sugugi otsustatud, mismoodi vaataks asjale kohus praegu, kui mõni organisatsioon otsustaks taas korraldada poliitilise meeleavalduse ummistamine vormis. Saksamaa — nagu ka Eesti — on praeguseks liitunud Budapesti arvutikuritegevusvastase konventsiooniga, mille järgi peab arvutisüsteemi häirimine olema kriminaalkuritegu. Selle ja pronksiöö rahutuste koosmõjus on ilmunud ka meie oma Karistusseadustikku punkt, mis keelab “arvutisüsteemide toimimise takistamise”.

Kas see tähendab ummistusaktsiooni korraldaja mõistetaks Eestis ilma pikemalt mõtlemata süüdi kriminaalkuriteos?

Ma pole jurist, aga mul on alust arvata, et see sõltub küllaltki tugevalt konkreetsest aktsioonist. Samasuguse suhtumise on ummistusaktsioonidesse kujundanud ka märkimisväärne hulk teemaga tegelevaid teadlasi. Kui ummistamine on käsitletav sõnavabaduse rakendamisena, siis ei tohiks see olla kuritegu, liiati siis veel kriminaalkuritegu — mistõttu võib kohus teatud juhtudel vabalt otsustada, et arvutisüsteemi töö takistamise paragrahv kaotab fundamentaalsema sõnavabaduse printsiibi tõttu mõjujõu.

Ühesõnaga, arutamist on nende teemadega seoses küllaga.

Kübermeeleavalduste taustsüsteemist

Minu jaoks on kogu temaatika taustaks tegelikult kaks küsimust: (1) Kas digikeskkonnas kehtivad üldjoontes needsamad õigused, mis tavakeskkonnas? (2) Kui kehtivadki, kas siis Internet on piisavas tähenduses avalik ruum, et seal võiks korraldada eri tüüpi meeleavaldusi, sh vaidlusaluseid ummistusaktsioone?

Neile kahele punktile toetust leida pole kuigi keeruline. Näiteks kuu aja eest kinnitas president Toomas Hendrik Ilves oma pöördumises Eesti järjekordse esikoha puhul Interneti-vabaduse edetabelis: "Küberruumis peavad fundamentaalsed õigused olema kaitstud samasuguse pühendumisega nagu mujal." Sama nõuavad ühes oma manifestidest ka Eesti Piraadipartei aktivistid: "Oleme veendunud, et ka digikeskkonnas kehtivad kodanikele üldjoontes samasugused õigused, vabadused ja kohustused nagu tavakeskkonnas."

Kui ühte seisukohta kinnitavad nii infoühiskonna oma südameteemaks võtnud president kui ka kõige järelejätmatumad infovabaduse eestkõnelejad, siis paistab meil olevat suhteliselt valdav konsensus, et põhiõigused peavad olema ühtviisi tagatud nii tava- kui digikeskkonnas.

Küberruumi meeleavaldustesse puutuvad põhiõigused oleks siis ilmselt põhiseaduses sätestatud "õigus ilma eelneva loata rahumeelselt koguneda ja koosolekuid pidada" ja seda võimaldav "õigus vabalt liikuda".

Tasub muidugi tähele panna, et president Ilves ise tegelikult oma printsiibist alati kinni pole pidanud, näiteks 2012. aasta kevadel suutis ta ühes oma teises pöördumises panna ilma kulmu kergitamata ühte patta ummistusaktsioonid, terrorismi, küberrünnakud, piraatluse, tööstusspionaaži ja palju muud huvitavat. Kuigi ma tunnustan selles pöördumises rõhutatud üldist taotlust leida viise, kuidas tagada riigi, ettevõtete ja eraisikute turvalisus küberruumis, on siiski ilmne, et seda valgustatud arusaama, et ka küberruumis peavad põhiõigused kaitstud olema, sellest tekstist ei leia.

Siit paistab aga veel üks oluline asi, mis takistab meil nende teemade adekvaatset arutelu, nimelt sildistamine.

Kuigi Karistusseadustiku terrorikuritegude paragrahvis on mainitud "arvutisüsteemi toimimise takistamist" (või sellega ähvardamist), siis pole mistahes ummistamise eesmärk automaatselt "tõsiselt häirida riigi poliitilist, põhiseaduslikku, majanduslikku või ühiskondlikku korraldust" või "tõsiselt hirmutada elanikkonda". Terrorism on tänapäeval üks liiga varnast võtta õigustus kodanikuvabaduste piiramiseks, näideteks on siin huvipakkuvate isikute korduvad põhjalikud läbiotsimised lennujaamades või aktiivsete meeleavaldajate profülaktilised arreteerimised.

Lisaks sellele on terrorismi musterjuhuks siiski pigem midagi, millega ohustatakse asjassepuutumatute inimeste elusid ja/või rahvusvahelist julgeolekut. EKSS-ist loeme näiteks, et terrorism on "süstemaatiline vägivalla kasutamine või sellega ähvardamine poliitiliste v. sotsiaalsete eesmärkide saavutamiseks". Pole mingit põhjust midagi sellist ilma lisatingimusteta kõigile ummistusaktsioonidele omistada. Seega minu poolt suur "böö" kõigile, kes võtavad asja arutades ühena esimestest asjadest välja terrorismimalaka.

Kas ummitusaktsioonid on küberrünnak? Aktiivset tegutsemist mistahes eluvaldkonnas võib kirjeldada "rünnaku" metafooriga. Reporterid "ründavad" küsimustega ministrit jne. Kui adekvaatne on infosüsteemide ummistuste korraldamisel seos sõjandusega? Kas toimub kõigi väeosa allüksuste koordineeritud pealetung vastase positsioonidele vms? Mis väeosadest me siin üldse räägime? Otseses mõttes sõdivad siiski riigid vm võrreldavad üksused. Seega osutused "kübersõjale" võiks minu arvates koos terrorismimalaka, Punaste Brigaadide ja Al Qaidaga kappi tagasi panna. Samas, asja ajavad siin segaseks ka ummistamistega kuulsaks saanud Anonymouse aktivistid ise, kes kasutavad oma tegevuse kirjeldamisel ka militaarset sõnavara ja annavad sellega alust tembeldamiseks.

Samas tuletan meelde, et kui me räägime ummistusaktsioonide kui selliste lubatavusest, siis pole mõtet jääda kinni üksikutesse meile tuntud näidetesse, vaid me peaksime tõusma teatud mõistlikule üldistustasemele. Kui ummistamist korraldavad tsiviilisikud ning nad teevad seda mingil isikuvastast vägivalda mitte sugereerival viisil, siis ei näe ma põhjust, miks peaks nende tegevust "rünnakuks" nimetades kuidagi eriti tähendusrikast nägu tegema. Pigem võiks püüda mitte trollida arutelu sõjandusterminite kasutamisega.

Kas Internet on avalik ruum?

Lisaks küsimusele, et kas Internetis kehtivad harjumuspärased demokraatlikud põhiõigused, on oluline uurida, kas Internet on üldse avalik koht. Sest oma sõnavabaduse rakendamine meeleavalduse vormis on määratletud selliselt, et seda võib teha eelkõige avalikus ruumis.

Avaliku ruumi sõnaselget definitsiooni ma seadustest leida ei suutnud, kuid eri diskussioonides jääb kajama seisukoht, et avalik ruum on midagi, kuhu pääsevad kõik võrdsetel alustel ja võivad seal ka viibida võrdsetel alustel. Mistõttu pole avalik ruum mitte ainult linnaväljak, vaid ka supermarket. Tõsi viimane on küll eravalduses olev avalik ruum ja seetõttu mingis tähenduses poolavalik ruum.

Igasuguses avalikus ruumis on mingid reeglid selle kohta, kuidas seal käituda, sh kuidas tagada ruumi ühine kasutamine eri huvidega inimeste poolt. Avalikus ruumis saab ühtlasi asu avalikkus (või avalik sfäär), mis on sisuliselt kujuteldav koht, milles kodanikud arutavad avalikku huvi pakkuvaid asju, koonduvad oma seisukohtade eest seismiseks jne. Tegemist on nähtusega, mis moodustab suure osa meie demokraatiast. Avalikkus võib seejuures teostuda nii pargis kui ka kohvikus, aga ka ajalehes või televisioonis, kuid vajab teostumiseks siiski avalikku ruumi mingisugusel elementaarseimalgi kujul.

Internet oleks seda malli järgides suures ulatuses eravalduses olev avalik ruum, sest andmekandjad ja sideliinid kuuluvad enamasti kellelegi. Kui otsida Internetist absoluutses mõttes avalikku ruumi, siis võiks põhimõtteliselt püüda märgitseda eraldi avaliku ruumina nt riigiametite jms valduses olevad seadmed ja sideliinid. See võimaldaks meil leida Internetis harjumuspärase avaliku ruumi linnaväljaku tähenduses, samas on selline eristus praktikas kasutu.

Nimelt minnakse sellesse tavamõistes avalikku ruumi ikkagi läbi hulga eravalduses olevate avalikuks kasutuseks mõeldud seadmete, tehes seda väga intensiivselt, enamasti mitmeid kordi sekundis. Näiteks veebilehe vaatamiseks saadetakse lehte sisaldava andmekandja poole mitmeid päringuid, millele seda andmekandjat vahendav süsteem mitmel viisil vastab. Nii käib lihtsa veebilehe vaatamisel üks andmepakettide pidev edasi-tagasi sõelumine läbi eri omanike valduste, ja on suhteliselt mõttelage püüda määratleda, et kas õiguslik subjekt on selle kõige käigus nüüd avalikus ruumis või poolavalikus ruumis või kas üldse saab inimese kohalolu Interneti teatud paigas määrata pakettide järgi, mida tema arvuti edastab ja mis Internetis omasoodu sihtmärki otsivad.

Erinevalt pealiskaudsele vaatajale avanevast pildist pole Interneti tuumaks siiski mitte teatud kasutustingimustega veebisaidid, vaid pigem TCP/IP protokollistik. Vint Cerf, üks selle protokollistiku autoreid kinnitab, et tegu on poliitiliste järelmitega protokollistikuga, sest kõik osalised on selle protokolli järgi sõltumata oma arvutusvõimsusest vms parameetritest võrdsed. See tähendab, et Internet on arhitektuuri poolest loodud võimaldama demokraatlikku avatud ruumi.

Kui füüsilises keskkonnas asuvale erakasutuses olevale ruumile on enamasti seatud mingid kasutuspiirangud, nt lahtioleku ajad, sihtotstarve vms, siis Interneti andmesideprotokollid on lahti ööpäevaringselt ja nende avalikule kasutusele piiranguid üldiselt ei seata. Kui piiranguid on, siis on need enamasti pakettide optimaalsete liikumistrajektooride tagamiseks, ja võrguliiklusse sekkumisse muudel eesmärkidel vaadatakse halvasti.

Seega ei näe ma Interneti puhul eriti sügavat tähendust avaliku ja erakasutuses oleva "poolavaliku" ruumi eristusel, sest seda erisust praktikas sisuliselt pole ja seda pole ka võimalik mingis kuigi mõttekas tähenduses tekitada. Mistõttu jääb meile pigem dilemma, et kas Internet on tervikuna avalik ruum või pole ta seda.

Et tegu on avaliku ruumiga, sellele osutavad Interneti kõige fundamentaalsemad omadused. Sedasama peegeldab minu arvates aga ka Interneti roll ühiskonnas.

Näiteks on meil olemas veebikonstaablid, kes peavad Internetis korda. Internetis toimuvad avalikud arutelud, millega kõik inimesed võivad liituda, toimuvad kampaaniad ja algatused. Riigiasutused omavad Internetis oma esindusi ja võimaldavad endaga suhelda. Internetis on võimalik allkirjastada õiguslikult siduvaid lepinguid, teha finantstehinguid. Saab valida esindajaid Riigikogusse ja omavalitsustesse.

Muuseas, Linnar Viik, kes on üks neist kärmetest kübermeeleavalduste kriitikutest, kirjutab ühes oma vanemas artiklis: "Olen arvamusel, et avalik internet on lahutamatu osa meie avalikust ruumist. Soov seda ruumi korrastada on võimalik vaid kogu avalikku ruumi korrastades. Tasub aga püüda ka enamat — kuna internet on meile uusim ja arenevaim osa avalikust ruumist, peaksime püüdma seda kasutada ka avalikuks hoiakute muutmiseks või vähemalt mõistmiseks."

Kuna ta kinnitab, et Internet on avaliku ruumi osa ja et Internetti kui avalikku ruumi tuleb korrastada kogu avalikku ruumi korrastades, siis näib temagi eeldavat, et tegu on ühetaolise avaliku ruumiga.

Kõik Internetti meelt avaldama!

Niisiis on meil hulganiselt tõendeid selle kohta, et Internet on avalik ruum, kus peaks kehtima demokraatlikud põhiõigused. See tähendab ühtlasi seda, et kui keegi väidab, et mõni põhiõigus Internetis millegipärast ei kehti, siis lasub selle tõestamise koorem üldiselt temal enesel. Ning kuna Eesti Vabariigis — nagu igas viisakas demokraatlikus riigis — kuulub meeleavalduste korraldamine sõnavabaduse osana põhiõiguste komplekti, siis — kui me ei lase end eksitada arutlustesse kunstlikult sokutatavast sõjaduslikust terminoloogiast — tuleb eeldada, et ka Internetis on rahumeelne meeleavaldamine oma eri kujudel kodanike võõrandamatu õigus.

Ehk siis keegi ei saa öelda, et ummistamisaktsioonid ja muud senitundmata meeleavalduse vormid tuleb ilma pikemata kõrvale jätta. Küll võib olla, et nende korraldamisel on vaja tunda seadust ja jälgida, et oleks täidetud teatud tingimused. Tulles vastu paljudele Anonymouse kriitikutele — kui ummistamisaktsioon viiakse läbi meelelahutuseks, aga mitte meelavaldusena, siis on meil probleem.

Juhin tähelepanu, et ka tavakeskkonnas on piketeerimine päris keeruline tegevus. Asju valesti korraldades võib riskida trahvidega. Väga valesti tehes ka kriminaalkaristusega. Aga peab olema erakordselt rumal meeleavaldaja, et sattuda reaalselt vangi. Mõtelgem kasvõi pronksiöö rahutustele! Ummistusaktsioonide puhul on aga kriminaalkaristus standardiks ja viis aastat vangistust on varnast võtta. Kas see on proportsionaalne karistus? Millega seda põhjendatakse?

Kuigi tõestamise koorem lasub minu arvates praeguseks ammugi ummistamise vastastel, siiski pole ma veel põhiliste argumentideni jõudnudki. Mistõttu lõpetan praeguseks pikaleveninud jutu ja kirjutan sellele suure tõenäosusega millalgi lähiajal järje.

Jääge ootele!

Mõtleme nende teemade üle üleeuroopalise e-oskuste nädala ja rahvusvahelise vabade dokumendivormingute päeva puhul natuke järele.

Üheks opsüsteemi valikule mõtlemise põhjuseks on kindlasti arvutustehnika tootjate üha suurenev soov muuta klient toote ostmisel sunnismaiseks. Müüakse toodet, millega kasutaja saab ilusti ära teha hulga põhiasju —– ja teebki. Kui aga tekib vajadus mõne lisavõimaluse järele, siis on süsteem seadistatud niimoodi, et täiendavat tarkvara vms teenuseid saab osta ainult tootja ametlikust kanalist. Kasutaja lukustatakse ühe tootja valduses oleva müügikanali külge ega lasta tal valida, mida ta ostetud riistvaraga teha soovib. Tootjad seavad kasutajale ametlike kanalite välise tarkvara, multimeedia vms kasutamiseks nii juriidilisi takistusi garantiilepingute jms näol kui ka lisavad tootele “tehnilisi kaitsemeetmeid”, millest möödaminemine on seadusega karistatav.

See piirab oluliselt kasutaja vabadust valida, mida ta oma tehnikaga peale hakkab. Kasutaja küll arvab, et arvuti on tema oma, ent tegelikult kuulub see talle ainult väga piiratud tingimustel. Absurdsel viisil on paljudel juhtudel kasutaja lootus kalli raha eest soetatud füüsiline objekt andmevoogude mõttes enda kontrolli alla saada praeguseks juba õiguslikus mõttes võimatu.

Tootjail on mõistagi oma käitumisele põhjendus. Nad ütlevad, et tagavad niimoodi kasutaja turvalisust ja võitlevad piraatluse vastu. Kellel võiks midagi selle vastu olla? Ainuke asi, et need väited on tõesed vaid väga kitsas ulatuses.

Sunnismaisuse põhjendamatus

Kasutajatel ametlike kanalite välise tarkvara paigaldamiseks palju olulisemaid põhjusi, kui soov hiilida kõrvale tarkvara eest nõutud hinna maksmisest. On olemas hulk priivara ja vabatarkvara, mis annab ametlikest kanalitest pakutavale tarkvarale silmad ette. Kasutaja võib tahta tarkvara oma äranägemise järgi mugandada ja omada oma arvutisüsteemi üle täielikku kontrolli. Neil motiividel pole mingit pistmist piraatlusega, küll aga sooviga olla oma tegevuses vaba ja sõltumatu.

Ka turvalisuse argument ei pea tegelikult paika. Kuigi esmapilgul näib usutav, et kasuaja lukustamine ametliku kanali külge maandab turvariskid, siis reaalselt ei jõua tootja oma kanaleid siiski kontrollida. Selleks pole lihtsalt piisavalt ressursse. Kuna tegemist on tootja valduses oleva suletud kanaliga, siis püütakse turvavigu pigem maha vaikida ja nende parandamist edasi lükata, lootes, et neid ei kasutata kurjasti ära. Kasutaja ise elab illusioonis, et ta on hästi turvatud, tema tähelepanu hajub ja ta muutub kergeks saagiks igasugu skeemitajatele.

Turvalisuse argumendil on aga ka teine külg. Kasutaja arvuti täielik turvamine eeldab tootja täielikku kontrolli arvuti üle ja selle poole üritavad tootjad ka liikuda. Lisaks emotsionaalsele probleemile oma riistvara kellegi kontrolli alla andmisega on sellega seotud vältimatu risk, et tootja ainuturvaline kanal langeb kellegi pahatatliku kätte. Aeg-ajalt jooksevad läbi uudised, et kuskile häkiti sisse. Kui aga häkkimise tulemuseks pole ainult hulga delikaatsete isikuandmete lekkimine, vaid täielik kontroll kõigi kasutajate arvutite üle koos kõigi andmete, lisaseadmete, sh veebikaamerate, printerite, kiipkaardilugejate ja muu säärasega, siis on see suurim turvarisk, mida on võimalik ette kujutada.

Tootja kontroll kasutaja arvuti üle opsüsteemi tasandil on ka hea vahend riigistruktuuridele inimeste jälgimiseks. Kuigi me elame õigusriigis, kus ilma põhjendatud kahtlustuseta ja kohtu loata kellegi privaatsust rikkuda ei tohiks, siis soov jälgida on alati olemas olnud. See ei kao kuskile. Kui tehnilised võimalused jälgimiseks suurenevad, küll siis leitakse ka juriidilisi tagauksi nende rakendamiseks. Ilma garanteeritud privaatsuseta pole aga demokraatlik riigikord elujõuline.

Probleem arvutisüsteemide sunnismaistamisega pole spetsialistile mingi uudis. Eesti keeles annab teemast kõige avarama ülevaate ehk Kanada päritolu kodanikuühiskonna aktivist Cory Doctorow oma artiklis Lukustamine: lähenev sõda üldotstarbeliste arvutitega.

Õige opsüsteem tagab vabaduse

Mis on selle jutu moraal? Ikka see, et seda sunnismaistamist annab ja tuleks vältida. Selleks pole tegelikult vaja muud, kui seda, et kasutaja oleks ohtudest ja võimalustest teadlik. Kui kasutaja oskab arvutipoes ütelda ja endale kindlaks jääda, et ta ei taha olla sunnismaine, vaid tahab võimalust kasutada vaba opsüsteemi ja vaba tarkvara, siis ei jää ka müüjatel-tootjatel muud üle, kui kasutajate vajadustega kohaneda. See ei sünni aga enne, kui ühiskonnas tekib piisav teadlikkus, et oma arvuti “mitte mürgitamiseks” on ka muid võimalusi, kui osta endale viimane versioon tootja poolt ametlikult soovitatavast opsüsteemist koos kõigi vajalike lisavidinatega alates viirusetõrjest kuni tulemüürini.

On lootust, et praeguses infovabadusliikumise ja fooliumrevolutsiooni õhkkonnas võib see teadlikkus ka oluliselt tõusta. Tegelikult käivitasime juba 2011. aasta septembris vabatarkvara entusiastidega prooviks algatuse “Küsi minult Linuxit”, mille peamine siht ongi suurendada inimeste teadlikkust opsüsteemi valimise põhjustest ja võimalustest. Tõdeme rõõmuga, et selle järel on tõusnud nii huvi Linuxil põhinevate opsüsteemide vastu kui ka rahulolevate kasutajate hulk. Ometi vajab veel suurt tööd, et selline fundamentaalne e-oskus nagu vajadustele vastava opsüsteemi valimine jõuaks nn tavalise arvutikasutaja teadvusse kui normaalne ja reaalne tegutsemisviis.

Selle fundamentaalse e-oskuse arendamise suhtes on tegelikult lootustandev mobiilseadmete ja tahvelarvutite turul toimuv. Kasutajad on juba ära õppimas seda, et kui nad tahavad vabalt oma seadet kasutada, siis tuleb poes küsida mõnda Androidiga vidinat. Sest siis on vähemalt lootust. Nad teavad, et kui nad ostavad endale Apple’i toote, siis saavad nad küll hea riistvara, aga piiratud võimalused selle kasutamiseks. Tõsi, kasutajad ei tea, et Android on opsüsteem ja lisaks veel Linuxil põhinev, aga nad teavad, et nad tahavad seda. Kui see teadmine kasutajate peades natuke laagerdub ja levib sealt ka väljapoole mobiilide ja tahvlite konteksti, siis toob see loodetavasti kaasa tervitatavaid muutusi arvutustehnika turustamise mudelites.

Seni on sellise infotehnoloogilise ärkamise takistuseks olnud peamiselt arvutimüüjate partnerluslepingud suurtootjatega, mis võimaldavad neil teatud tingimustel pakkuda tehnikat soodsama hinnaga ja nautida niimoodi turul konkurentsieelist. Turg on sisse töötatud ja müüjatel puudub soov eksperimenteerida või otsida uusi võimalusi, kasutajal lastakse arvutisse opsüsteemi valida väga harvadel juhtudel ja ka siis soovitatakse üldjuhul vaikimisi Microsoft Windowsi.

Karuteene opsüsteemi valiku e-oskuse arengule on teinud ka süüdimatu piraatlusevastane propaganda, mille tulemusel on kasutajatele jäänud mulje, et ükspuha mis netist alla laaditud tarkvara, seda enam opsüsteem, on piraattarkvara. Kui rääkida ka igati teadlikule ja haritud kasutajale Ubuntust või selle Eesti vajadustele kohandatud sugulasest Estobuntust, siis selgub sageli, et eeldatakse automaatselt, et tegemist on millegi õiguslikult taunitavaga. “On see ikka legaalne,” küsitakse —– sest tasuta lõunaid ju ei ole. Ometi on Linuxil ja piraatlusel teineteisega sama vähe pistmist nagu kalal jalgrattaga. Linux on avatud lähtekoodiga vaba tarkvara, mis on algusest lõpuni koostatud vabatahtlike autorite ühistööna ning antud hoolikalt koostatud litsentse kasutades avalikku kasutusse.

Valikuvõimaluste teadvustamine

Opsüsteemi valimise fundamentaalse e-oskuse arendamist toetab näiteks 2011. riiklik õppekava. Selles seatakse koolide informaatikatundidele nõue, et neis peab olema tagatud eri opsüsteemidega arvutite kasutamise võimalus. Juba praegu on mitmetes koolides kasutusel Estobuntu opsüsteem. On ka märkimisväärne lootus, et Linuxil põhinevad opsüsteemid hakkavad Eesti koolides levima massiliselt, sest seni koolidele võileivahinnaga müüdud Windows-opsüsteem läheb Microsofti hinnapoliitika järgi juba 2014. aastast neile üle 10 korra kallimaks. Õpetajate palk on niigi väike, miks peaks seda kulutama asjadele, mille kasutamise peamine põhjendus on harjumuse jõud?

Kuigi olukord annab lootust, et vähemasti järgmine kasutajate põlvkond õpib opsüsteemi valima, on probleemid lukustatud süsteemidega siiski juba ammu kohal ja näitavad süvenemise märke. Nende lahendamist ei saa lükata ebamäärasesse tulevikku.

Seepärast kavatseme vabatarkvara kogukonnaga korrata ka sel aastal kampaaniat “September on opsüsteemi vahetuskuu”, mis päädib rahvusvahelse tarkvaravabaduse päeva tähistamisega 15. septembril.

See aasta on eriline ka seetõttu, et ilmub Ubuntu pikaajalise toega n-ö ärikasutaja väljalase. Estobuntu vabatahtlikud juba tegutsevad selle nimel, et anda pikaajalise toega Ubuntu baasil välja ka samavõrd väärikas Estobuntu, mida soovijad võiks järgnevate aastate jooksul ilma kõhklusteta kasutada nii kodus, kontoris kui ka koolis. Loomulikult ootame selle tagamiseks uusi abikäsi ja otsime ka partnereid, kes aitaks Estobuntul ühiskonnas veelgi suuremat kandepinda leida. Selleks et aidata viia ellu Eesti inimeste informatsioonilise enesemääramise õigust.

Estobuntu projekt elab vabatahtlike kaastööst ja kuulub levitamisele nendesamade litsentside alusel, mida kasutab Ubuntu baassüsteem. Estobuntu on avalik hüve ja selle tagamisele on oodatud kaasa aitama igaüks.

Ent soovitame ka väiksema tehnilise oskusega kasutajatel peatuda korraks infokiirteel, teha paus ja mõtelda selle peale, mil määral määrab meie kui infoühiskonna kodanike vabadused tegelikult ära opsüsteemi valik. Ja kui tekib huvi proovida mõnda vaba inimese opsüsteemi, aga ei tea, kust alustada, siis tasub alati panna proovile viimane Estobuntu väljalase.

Kui MTÜ Piraadipartei 2009. aastal loodi, ületas teema siiski uudiskünnise. Seda tegelikult veel enne, kui vastloodud MTÜ selleks valmis oli, sest Eesti Ekspress kaevas juba mõni päev pärast MTÜ asutamist juhatuse liikmete kohta välja selle napi isikliku info, mis suutis, ja esitas seda mõnevõrra koomilises võtmes.

Mõni nädal pärast esmakajastust avaldati siiski džentelmenlikult ka Piraadipartei seisukohad, milles juhatus püüdis esialgu hoida väga madalat profiili. Avalduses puudutati ainult kõige tuntumaid infovabaduse teese, distantseeriti end harjumuspärastest poliitilistest teemadest ja kutsuti üles liituma ning täpsema programmi koostamisel kaasa lööma: "Piraadipartei ei paku hetkel ülaltoodud probleemidele ühtset lahendust, pigem otsime aktiivseid kaasvõitlejaid, et antud probleemid üheskoos ületada."

Selline pehme avaldus ei tekitanud tuliseid reaktsioone ega suuremat huvi. Jaagup Irve nentis oma blogikandes, et avaldus "tundus kuidagi mannetu" ja avaldas lootust, et "parteisse liigub mõni hea jutuga vabamaailma ideoloog, sest arvan, et maailm vajab ravimipatentide kaotamist ning meditsiinilise teadus- ja arendustöö rahastuspõhimõtete reformimist". Natuke kaugemale läks oma analüüsiga Andres Laiapea, kes tunnustas avalduse põhiseisukohti autoriõiguste reformi osas ja diagnoosis: "See on vastuoluline olukord, millele ei ole näha rahuldavat lahendust, sest mõne veebilehe sulgemine ei muudaks kokkuvõttes midagi, aga kui selles küsimuses järele anda, siis tähendab see ju sisuliselt autoriõigusest loobumist, mis mõjuks loometööstusele laastavalt."

Põhjalikum kajastus

Esimene ja ilmselt ka ainus põhjalikum kirjutis piraadiliikumise kohta pärineb futuroloog Guido Viigi sulest, kes võrdleb selle esiletõusu maailmas roheliste omaga ja rõhutab piraadiparteisid just tänapäeva loomemajanduse huvide esindajatena. Piraadiparteid on põhjusega keskendunud autoriõiguse reformimisele, sest praegune autoriõigus on tänapäeva loomemajanduse korraldamiseks sama ebakohane, kui olid 19. sajandi seadused tööturu või 1950. aastate seadused loodushoiu korraldamiseks. Guido Viik kinnitab, et piraadiliikumise esiletõus Eestis on paratamatu ja leiab, et ülikooliikka jõudnud "laulva revolutsiooni põlvkonnal" on kõik eeldused "mäng uuele väljakule üle viia" ja oma vanemate nüüdseks tardunud mõtteviisidele "tuul alla teha".

Piraadipartei algusaegadest pärineb ka ainus katse esitada piraatliku maailmavaate kriitikat, millega sai maha Kristjan Velbri. Ta kirjeldab "piraate" üpris sarnaselt viimasel ajal ACTA-protestide raames esile kerkinud ametliku retoorikaga kui "vargakampa" ja kinnitab: "Piraadipartei ei hinda kirjanike, kunstnike, muusikute, teadlaste ega inseneride panust meie ühiskonda. /—/ Piraadipartei levitatav sõnum tuletab väga kibedalt meelde kommuniste, kelle sõnul ei tohiks keegi kasumit teenida ning kõik peaks ühiskasutuses olema. Loodetavasti ei saavuta selline naiivne mõtteviis laiemat heakskiitu." Kes siin tegelikult naiivne on, jäägu lugeja otsustada.

Omamoodi kriitikana võib käsitleda ka autoriõigusi kaitsvate organisatsioonide propagandabrošüüre, mis teoste loata kopeerimist demoniseerivad ja kannatavatest autoritest dikenslikke pilte maalivad. Eriti grotesksena mõjub Ameerika Kaubanduskoja poolt koostatud ja meie kultuuriministeeriumi poolt levitatud Põhiteadmisi autoriõigusest: "Kui kõik hangiksid näiteks endale filmid piraatkoopiatena, ei elaks neid luues ära ning filme enam ei tehtaks. Kõik toodetakse ju ausa tarbija rahaga. /—/ Piraatkoopia kasutaja sööb nii autori kui ka ausa tarbija leiba."

Piraatluse teema üldse kõige mastaapsem — kuigi mitte tingimata kõige sisukam — käsitlus on ilmselt seotud meie oma "suurima netipiraadi" Kristjan Luige juhtumiga. Sellega alustas 2009. aasta juulis telesaade Pealtnägija, mille kinnitusel suudeti "osalt tänu Pealtnägija poolt politseile antud vihjetele" pärast kolmekuulist jahti lõpuks tuvastada ja ülekuulamisele vedada "Eesti küberajastu nahaalseimaks piraadiks peetav Kristjan". Harju Maakohus langetas Kristjan Luige küsimuses otsuse veebruaris 2012. Kuigi Kristjan Luik on otsuse edasi kaevanud, ja nii kahjude arvestamise kui menetlusprotsessi endaga on seotud hulk tõsiseid kahtlusi, siis on avalik huvi selle vastu piirdunud Askur Alasi artikli ja sellele järgnenud Kristjan Luige pihtimusega Eesti Ekspressis.

Kõige lähemale piraatluse teemalisele sisulisele arutelule on vast jõutud seoses Lotte-filmiga, kui jällegi Eesti Ekspress kutsus piraatluse teemal arutlema filmimehed Andres Maimiku, Artur Talviku ja Janno Põldma. Üheskoos jõuti veendumusele, et kui autor üldse saabki autoriõigusega kaitstud teoste kopeerimisest kahju, siis peaks seda pigem hüvitatama mõne üldise maksuga ja mitte ajama taga üksikuid kopeerijaid.

Just seda artiklit pean ma märgiks sellest, et Eesti avalikkus on lõpuks välja kasvamas propagandast, mis Ameerika Kaubanduskoja jt vahendusel seni suhteliselt valutult läbi on läinud ja mille kohaselt iga loata valmistatud koopia autoriõigusega kaitstud materjalist on kuritegu autorite, ühiskonna ja üldse kõige vastu. Veel 2007. aastal, kui "autorikaitsjad" jahtisid vahelduva eduga veebisaiti, mis tegeles filmide eestikeelsete nn fännitõlke korras tehtud subtiitrite kogumisega, ei julgenud veel keegi avalikkuse ees autoriõiguse mõttekuses kahelda; kuigi kahtlemata paistab fännitõlge hoolimata võimalikest juriidilistest küsimustest sotsiaalselt täiesti aktsepteeritava tegevusena.

Mitte ainult autoriõigus

Seoses võltsimisvastase kaubanduslepingu probleemidega on autoriõigusega seotud teemad lõpuks avalikkuse ette kerkinud. Kuigi 2012. aasta veebruaris oli päevi, mil eri väljaannetes ilmus autoriõigusi puudutavaid artikleid lausa kolmekaupa ja blogid ajasid autoriõiguse teemadel üle ääre, siis suur osa neist jäi siiski manifestilaadseks, seadmata väga konkreetseid sihte autoriõiguse uuendamiseks. Eraldi väärib neist kindlasti märkimist Artur Talviku Meie reliikvia on infovabadus!, mille pealkirjast sai veebruarikuu ACTA-protestide üks lipukirju, kõige värskem analüüsiv artikkel on vast Hendrik Alla Võitlus digitaalsete tuuleveskitega.

Mõisteajaloolisi selgitusi ja filosoofilist perspektiivi püüdis autoriõiguse teemale lisada advokaat Tooma Liiva oma artiklis Kes kelle tagant "varastab"? Ta võrdleb võltsimisvastase kaubanduslepingu vastaseid protestiaktsioone tarastamisvastaste ülestõusudega Inglismaa ajaloost ja nendib: "Kui autoriõiguste kaitsjad üritavad väita, et inimesed on asunud massiliselt varastama, siis võib vastu väita, et tegelikult on autoriõigustega äritsejad ise esimestena varguse teele läinud, asudes inimkultuuri tarastama ja sellest üha suuremaid tükke enda omaks kuulutama. /—/ Oleks aeg informatsiooniga hangeldajatelt tagasi võtta see, mis on rahvalt sajandite jooksul kokku varastatud."

Tihti jäätakse aga märkamata see, et tegelikult tõi need teemad avalikkuse ette juba ajakiri Vikerkaar 2011. aasta lõpus.

Lisaks Kärt Nemvaltsi suurepärasele ülevaateartiklile "Autoriõigusest 21. sajandil — realistlikult" leidub seal ka artikleid vabakultuurist, vabatarkvarast, allikakaitsest ja paljust muust piraadiliikumisele südamelähedasest. Kõige põhjalikum ja samas piraadiliikumise seisukohtadele autoriõiguse teemal kõige lähemal seisev artikkel võiks olla siiski Peeter P Mõtsküla tõlgitud programmiline seisukoht Euroopa Parlamendi roheliste fraktsioonilt. Selle fraktsiooni liikmeteks on lisaks meie Indrek Tarandile ka Rootsi Piraadipartei esindajad Christian Engström ja Amelia Andersdotter. Fraktsioon Rohelised/Euroopa Vabaliit on nende teemadega tegelenud juba aastaid ja kujundanud välja küllaltki põhjaliku strateegia autoriõiguste reformiks.

Autoriõigusest kaugemale ulatuvatest teemadest on piraadiliikumisele algusest peale olnud oluline demokraatliku protsessi läbipaistvus ja selles osalemise kõigile kättesaadavaks tegemine. Tegelikult pärinevad ka need teemad otse autoriõiguse võitlustandrilt ega ole niisama välja mõeldud, sest just seadusloome protsessi vähene transparentsus, mõjutatavus kinnimakstud lobitööst ja huvigruppide puudulik kaasamine on olnud põhjuseks piraatluse vastaste seaduste järk-järgulisele karmistamisele. Ja selle võitluse lõppu pole veel näha.

Sellistest laiematest teemadest, nagu riigiaparaadi transparentsus, toimiv kaasamine, sülemmajandus jpm, pole piraadiliikumise kontekstis Eestis praktiliselt üldse kirjutatud; parima ülevaate piraadiparteidele olulistest põhimõtetest annab aga ilmselt Rootsi Piraadipartei asutaja Rick Falkvinge Piraadipoliitika läbi "piraadi rooliratta". Siiski tuleb tunnistada, et sellega seonduvad teemad on ka Piraadiparteil veel täielikult läbi mõtlemata. Rick Falkvinge mõttemaailmaga tutvumiseks pole aga viidatud infograafik eesti keeles sugugi ainus võimalus. Autoriõiguste reformimise teemale toob ta analoogia ajaloost artiklis Keegi ei nõudnud külmikumaksu, Ameerika Ühendriikide isikuvabadusi puudutavate seaduste allakäiku käsitleb ta aga essees Kas tõesti neljandasse kasti?

Siit edasi muutub kõik veel kraadi võrra ebamäärasemaks… Näiteks osalusdemokraatia Occupy-algatust kajastati ja viidi läbi Tarmo Jüristo eestvedamisel Memokraadi blogis. Samamoodi püüavad piraadiparteid üle maailma leida uusi viise kodanike kaasamiseks poliitilisse protsessi. Andres Laiapea on kajastanud Soome Piraadipartei tegemisi ja andnud ka lühiülevaate piraadiparteide liikumisest lähiriikides.

Tegelikult on Piraadipartei nimi kajanud eri kontekstides päris palju. Piraadipartei võimaliku esilekerkimise üle on spekuleeritud nii raadiosaates Keskpäevatund kui ka mitmetes ajaleheartiklites. Fakt on aga see, et MTÜ Piraadipartei on siiski eelkõige piraadiliikumisega kaasa mõtlev algatusgrupp ning reaalset erakonnastumist veel lähiajal ette pole näha.