Piraadiparteide liikumine on Eesti avalikkuses siiani kajastatud suhteliselt pealiskaudselt ja episoodiliselt. Huvipuudus on olnud mõlemapoolne. MTÜ Piraadipartei pole pidanud vajalikuks teha erilisi pingutusi avalikkuse huvi pälvimiseks ja ka meedia huvi on piirdunud rahvusvaheliste uudisteagentuuride põhjal genereeritud nupukestega piraadiparteide edust valimistel Rootsis, Saksamaal või mujal.

Kui MTÜ Piraadipartei 2009. aastal loodi, ületas teema siiski uudiskünnise. Seda tegelikult veel enne, kui vastloodud MTÜ selleks valmis oli, sest Eesti Ekspress kaevas juba mõni päev pärast MTÜ asutamist juhatuse liikmete kohta välja selle napi isikliku info, mis suutis, ja esitas seda mõnevõrra koomilises võtmes.

Mõni nädal pärast esmakajastust avaldati siiski džentelmenlikult ka Piraadipartei seisukohad, milles juhatus püüdis esialgu hoida väga madalat profiili. Avalduses puudutati ainult kõige tuntumaid infovabaduse teese, distantseeriti end harjumuspärastest poliitilistest teemadest ja kutsuti üles liituma ning täpsema programmi koostamisel kaasa lööma: "Piraadipartei ei paku hetkel ülaltoodud probleemidele ühtset lahendust, pigem otsime aktiivseid kaasvõitlejaid, et antud probleemid üheskoos ületada."

Selline pehme avaldus ei tekitanud tuliseid reaktsioone ega suuremat huvi. Jaagup Irve nentis oma blogikandes, et avaldus "tundus kuidagi mannetu" ja avaldas lootust, et "parteisse liigub mõni hea jutuga vabamaailma ideoloog, sest arvan, et maailm vajab ravimipatentide kaotamist ning meditsiinilise teadus- ja arendustöö rahastuspõhimõtete reformimist". Natuke kaugemale läks oma analüüsiga Andres Laiapea, kes tunnustas avalduse põhiseisukohti autoriõiguste reformi osas ja diagnoosis: "See on vastuoluline olukord, millele ei ole näha rahuldavat lahendust, sest mõne veebilehe sulgemine ei muudaks kokkuvõttes midagi, aga kui selles küsimuses järele anda, siis tähendab see ju sisuliselt autoriõigusest loobumist, mis mõjuks loometööstusele laastavalt."

Põhjalikum kajastus

Esimene ja ilmselt ka ainus põhjalikum kirjutis piraadiliikumise kohta pärineb futuroloog Guido Viigi sulest, kes võrdleb selle esiletõusu maailmas roheliste omaga ja rõhutab piraadiparteisid just tänapäeva loomemajanduse huvide esindajatena. Piraadiparteid on põhjusega keskendunud autoriõiguse reformimisele, sest praegune autoriõigus on tänapäeva loomemajanduse korraldamiseks sama ebakohane, kui olid 19. sajandi seadused tööturu või 1950. aastate seadused loodushoiu korraldamiseks. Guido Viik kinnitab, et piraadiliikumise esiletõus Eestis on paratamatu ja leiab, et ülikooliikka jõudnud "laulva revolutsiooni põlvkonnal" on kõik eeldused "mäng uuele väljakule üle viia" ja oma vanemate nüüdseks tardunud mõtteviisidele "tuul alla teha".

Piraadipartei algusaegadest pärineb ka ainus katse esitada piraatliku maailmavaate kriitikat, millega sai maha Kristjan Velbri. Ta kirjeldab "piraate" üpris sarnaselt viimasel ajal ACTA-protestide raames esile kerkinud ametliku retoorikaga kui "vargakampa" ja kinnitab: "Piraadipartei ei hinda kirjanike, kunstnike, muusikute, teadlaste ega inseneride panust meie ühiskonda. /—/ Piraadipartei levitatav sõnum tuletab väga kibedalt meelde kommuniste, kelle sõnul ei tohiks keegi kasumit teenida ning kõik peaks ühiskasutuses olema. Loodetavasti ei saavuta selline naiivne mõtteviis laiemat heakskiitu." Kes siin tegelikult naiivne on, jäägu lugeja otsustada.

Omamoodi kriitikana võib käsitleda ka autoriõigusi kaitsvate organisatsioonide propagandabrošüüre, mis teoste loata kopeerimist demoniseerivad ja kannatavatest autoritest dikenslikke pilte maalivad. Eriti grotesksena mõjub Ameerika Kaubanduskoja poolt koostatud ja meie kultuuriministeeriumi poolt levitatud Põhiteadmisi autoriõigusest: "Kui kõik hangiksid näiteks endale filmid piraatkoopiatena, ei elaks neid luues ära ning filme enam ei tehtaks. Kõik toodetakse ju ausa tarbija rahaga. /—/ Piraatkoopia kasutaja sööb nii autori kui ka ausa tarbija leiba."

Piraatluse teema üldse kõige mastaapsem — kuigi mitte tingimata kõige sisukam — käsitlus on ilmselt seotud meie oma "suurima netipiraadi" Kristjan Luige juhtumiga. Sellega alustas 2009. aasta juulis telesaade Pealtnägija, mille kinnitusel suudeti "osalt tänu Pealtnägija poolt politseile antud vihjetele" pärast kolmekuulist jahti lõpuks tuvastada ja ülekuulamisele vedada "Eesti küberajastu nahaalseimaks piraadiks peetav Kristjan". Harju Maakohus langetas Kristjan Luige küsimuses otsuse veebruaris 2012. Kuigi Kristjan Luik on otsuse edasi kaevanud, ja nii kahjude arvestamise kui menetlusprotsessi endaga on seotud hulk tõsiseid kahtlusi, siis on avalik huvi selle vastu piirdunud Askur Alasi artikli ja sellele järgnenud Kristjan Luige pihtimusega Eesti Ekspressis.

Kõige lähemale piraatluse teemalisele sisulisele arutelule on vast jõutud seoses Lotte-filmiga, kui jällegi Eesti Ekspress kutsus piraatluse teemal arutlema filmimehed Andres Maimiku, Artur Talviku ja Janno Põldma. Üheskoos jõuti veendumusele, et kui autor üldse saabki autoriõigusega kaitstud teoste kopeerimisest kahju, siis peaks seda pigem hüvitatama mõne üldise maksuga ja mitte ajama taga üksikuid kopeerijaid.

Just seda artiklit pean ma märgiks sellest, et Eesti avalikkus on lõpuks välja kasvamas propagandast, mis Ameerika Kaubanduskoja jt vahendusel seni suhteliselt valutult läbi on läinud ja mille kohaselt iga loata valmistatud koopia autoriõigusega kaitstud materjalist on kuritegu autorite, ühiskonna ja üldse kõige vastu. Veel 2007. aastal, kui "autorikaitsjad" jahtisid vahelduva eduga veebisaiti, mis tegeles filmide eestikeelsete nn fännitõlke korras tehtud subtiitrite kogumisega, ei julgenud veel keegi avalikkuse ees autoriõiguse mõttekuses kahelda; kuigi kahtlemata paistab fännitõlge hoolimata võimalikest juriidilistest küsimustest sotsiaalselt täiesti aktsepteeritava tegevusena.

Mitte ainult autoriõigus

Seoses võltsimisvastase kaubanduslepingu probleemidega on autoriõigusega seotud teemad lõpuks avalikkuse ette kerkinud. Kuigi 2012. aasta veebruaris oli päevi, mil eri väljaannetes ilmus autoriõigusi puudutavaid artikleid lausa kolmekaupa ja blogid ajasid autoriõiguse teemadel üle ääre, siis suur osa neist jäi siiski manifestilaadseks, seadmata väga konkreetseid sihte autoriõiguse uuendamiseks. Eraldi väärib neist kindlasti märkimist Artur Talviku Meie reliikvia on infovabadus!, mille pealkirjast sai veebruarikuu ACTA-protestide üks lipukirju, kõige värskem analüüsiv artikkel on vast Hendrik Alla Võitlus digitaalsete tuuleveskitega.

Mõisteajaloolisi selgitusi ja filosoofilist perspektiivi püüdis autoriõiguse teemale lisada advokaat Tooma Liiva oma artiklis Kes kelle tagant "varastab"? Ta võrdleb võltsimisvastase kaubanduslepingu vastaseid protestiaktsioone tarastamisvastaste ülestõusudega Inglismaa ajaloost ja nendib: "Kui autoriõiguste kaitsjad üritavad väita, et inimesed on asunud massiliselt varastama, siis võib vastu väita, et tegelikult on autoriõigustega äritsejad ise esimestena varguse teele läinud, asudes inimkultuuri tarastama ja sellest üha suuremaid tükke enda omaks kuulutama. /—/ Oleks aeg informatsiooniga hangeldajatelt tagasi võtta see, mis on rahvalt sajandite jooksul kokku varastatud."

Tihti jäätakse aga märkamata see, et tegelikult tõi need teemad avalikkuse ette juba ajakiri Vikerkaar 2011. aasta lõpus.

Lisaks Kärt Nemvaltsi suurepärasele ülevaateartiklile "Autoriõigusest 21. sajandil — realistlikult" leidub seal ka artikleid vabakultuurist, vabatarkvarast, allikakaitsest ja paljust muust piraadiliikumisele südamelähedasest. Kõige põhjalikum ja samas piraadiliikumise seisukohtadele autoriõiguse teemal kõige lähemal seisev artikkel võiks olla siiski Peeter P Mõtsküla tõlgitud programmiline seisukoht Euroopa Parlamendi roheliste fraktsioonilt. Selle fraktsiooni liikmeteks on lisaks meie Indrek Tarandile ka Rootsi Piraadipartei esindajad Christian Engström ja Amelia Andersdotter. Fraktsioon Rohelised/Euroopa Vabaliit on nende teemadega tegelenud juba aastaid ja kujundanud välja küllaltki põhjaliku strateegia autoriõiguste reformiks.

Autoriõigusest kaugemale ulatuvatest teemadest on piraadiliikumisele algusest peale olnud oluline demokraatliku protsessi läbipaistvus ja selles osalemise kõigile kättesaadavaks tegemine. Tegelikult pärinevad ka need teemad otse autoriõiguse võitlustandrilt ega ole niisama välja mõeldud, sest just seadusloome protsessi vähene transparentsus, mõjutatavus kinnimakstud lobitööst ja huvigruppide puudulik kaasamine on olnud põhjuseks piraatluse vastaste seaduste järk-järgulisele karmistamisele. Ja selle võitluse lõppu pole veel näha.

Sellistest laiematest teemadest, nagu riigiaparaadi transparentsus, toimiv kaasamine, sülemmajandus jpm, pole piraadiliikumise kontekstis Eestis praktiliselt üldse kirjutatud; parima ülevaate piraadiparteidele olulistest põhimõtetest annab aga ilmselt Rootsi Piraadipartei asutaja Rick Falkvinge Piraadipoliitika läbi "piraadi rooliratta". Siiski tuleb tunnistada, et sellega seonduvad teemad on ka Piraadiparteil veel täielikult läbi mõtlemata. Rick Falkvinge mõttemaailmaga tutvumiseks pole aga viidatud infograafik eesti keeles sugugi ainus võimalus. Autoriõiguste reformimise teemale toob ta analoogia ajaloost artiklis Keegi ei nõudnud külmikumaksu, Ameerika Ühendriikide isikuvabadusi puudutavate seaduste allakäiku käsitleb ta aga essees Kas tõesti neljandasse kasti?

Siit edasi muutub kõik veel kraadi võrra ebamäärasemaks… Näiteks osalusdemokraatia Occupy-algatust kajastati ja viidi läbi Tarmo Jüristo eestvedamisel Memokraadi blogis. Samamoodi püüavad piraadiparteid üle maailma leida uusi viise kodanike kaasamiseks poliitilisse protsessi. Andres Laiapea on kajastanud Soome Piraadipartei tegemisi ja andnud ka lühiülevaate piraadiparteide liikumisest lähiriikides.

Tegelikult on Piraadipartei nimi kajanud eri kontekstides päris palju. Piraadipartei võimaliku esilekerkimise üle on spekuleeritud nii raadiosaates Keskpäevatund kui ka mitmetes ajaleheartiklites. Fakt on aga see, et MTÜ Piraadipartei on siiski eelkõige piraadiliikumisega kaasa mõtlev algatusgrupp ning reaalset erakonnastumist veel lähiajal ette pole näha.