Lubatu piiride ilmne ja pidev ületamine tekitab ühiskonnas paratamatult igatsuse vaoshoituse ja tasakaalukuse järele, luues võimulolijaile soodsa pinnase ja andes võimaluse ahendada avalikku väljendusvabadust kuni vaikiva oleku saavutamiseni. —Madis Ernits, õiguskantsleri asetäitja-nõunik

Kaugosalesin möödunud nädalavahetusel Piraadiparteide Internatsionaali aastakoosolekul, kus oli arutuse all organisatsiooni tulevik ja hääletusel hulk võrdlemisi ebaolulisi põhikirjamuudatusi. Ebaolulised on need eriti seetõttu, kuna organisatsiooni tulevik on juba selle algusest peale, aga iseäranis viimase kahe aasta jooksul olnud tuliste vaidluste objektiks.

Kuigi kodu- ja välismaised eksperdid on teinud valimiskomisjonile korduvalt ettepanekuid parandada e-hääletuse süsteemi krüptograafia vahenditega, on neid järjekindlalt eiratud. Kui ei leidu poliitilist valmisolekut viia järgneva kahe valimistevaba aasta jooksul e-hääletus vastavusse tänapäevaste demokraatlike valimiste standarditega, siis võib ajaloos kõige esimese üleriigilise e-hääletuse läbiviija tiitel jäädagi meie e-riigi ainsaks saavutuseks.

Enamik valijatest ei adu ilmselt üldse, kuidas e-hääletamine tehniliselt korraldatud on, suurem jagu 176 491 valijast on lihtsalt valijarakenduse usaldavad kliendid. Kuna valijarakendus e-sedeli rikkumist ei võimalda, siis on selline tegevus pigem väheste nutikamate privileeg. Miks ma 2015. aasta Riigikogu valimistel seda privileegi kasutada otsustasin? Kohe seletan.

Kui ma sidusin end Piraadipartei nimelise algatusega, siis küsisid mult paljud sõbrad ja tuttavad, kas ma olen nüüd otsustanud “poliitikasse minna”. Esiotsa ei osanud ma selle peale midagi vastata, sest ma ei pidanud oma tegevust kuidagi teistsuguseks sellest, mida ma kogu aeg olin teinud. Küsimus on aga muutunud veelgi aktuaalsemaks nüüd, kus ma olen rohkem kui aasta jagu “poliitikas olnud” ja kavatsen koguni kandideerida Tartu linnavolikokku kogukonnaaktivistide valimisliidus nimega Vabakund. Mistõttu tundub, et ma võlgnen inimkonnale selgituse.

Kas olete näinud sotsiaalmeedias meeme, mis kujutavad laisklevat Sipsikut, kes tahab meilt teada, et mida me vahime ja kas me autorile juba pappi oleme köhinud? Või naksitralle bordelli ees iharates poosides, hinnasildid külge riputatud? Või üle keha tätoveeringutega kaetud punkbuda välimusega Puhhi, kes palub lõbustatult autori käest vabandust? Kuigi rahvasuus kipuvad asjad sageli üle võimenduma, kehtib siiski ka vastassuunaline tõdemus: “Kus suitsu seal tuld.”

Otsedemokraatia ja esindusdemokraatia pole üldse nii ühemõttelised vastandid, nagu ollakse harjunud arvama. Esiteks pole olemas ei ideaalselt puhast otsedemokraatiat ega ka ideaalselt puhast esindusdemokraatiat. Seega oleks selline vastandus paratamatult lihtsalt üks abstraktsioon. Teiseks pole aga otse- ja esindusdemokraatia nii ühitamatud, kui kõrvalt paista võib. Näiteks Euroopa piraadiparteide poolt soositud valgdemokraatia (ingl k liquid democracy) on üks reaalne viis võtta parimad küljed kummastki ja liita need täiesti eraldiseisvaks demokraatiatüübiks.

Informatsioon on võim. Aga nagu igasuguse võimuga, on ka need, kes tahavad seda endale hoida. Käputäis eraettevõtteid on kasvavas tempos digiteerimas ja meie eest lukustamas maailmas sajandite jooksul raamatute ja ajakirjade kujul avaldatud teadus- ja kultuuripärandit. Kas sooviksid lugeda artikleid teadusharude kuulsaimatest uurimistulemustest? Siis pead andma hämmastavaid summasid kirjastajatele nagu Reed Elsevier.

Sel nädalal toimus Tartus Eesti esimene krüptopidu. Mul oli au olla üks korraldajatest. Kuna olen veendunud, et krüptopidusid on vaja korraldada veel ja veel ja veel ja veel jne, siis selgitan natuke, kust ja miks see “krüptopidu” üldse võetud on ja mis on selle mõte. Loodan, et see aitab natuke kaasa tulevastele krüptopidudele.

Täna hommikul küsitakse minult mitmekümnes intervjuus ühte ja sedasama. Tegelikult küll juba kuid. On mõned küsimused, mis ikka ja jälle esile kerkivad ning millele vastamisega nii avalikkus kui ka me ise suurte raskustega toime tuleme. Seepärast seon ma oma vastused siinkohal sellega, mis ilmselt enim huvi pakub ning kõige enam eksiarvamusi tekitab.

Eelmisel nädalal lugesin "Postimehes" kokku kuus artiklit Interneti-meeleavalduste teemal. Kolm neist pidasid mõistlikuks teema üle edasi mõtelda ^{[1] [2] [3]}, kolm püüdsid aga sellekohased arutelud ilma argumentidesse süüvimata kõrvale lükata ^{[4] [5] [6]}. Kuna neist viimastest vähemalt kaks on minu jaoks seni jätnud võrdlemisi aruka mulje, siis olin üllatunud ja omajagu pettunudki.

Keskmine arvutikasutaja ei tea reeglina midagi opsüsteemidest ega valikust nende vahel. Vahel on bravuurselt väidetud, et ei peagi teadma, kui kõik vajalik lihtsalt töötab. Tõsi, kümmekonna aasta eest see ehk oligi nii, aga vajadus teha opsüsteemide seast kaalutletud valik on muutunud ajaga järjest aktuaalsemaks.

Piraadiparteide liikumine on Eesti avalikkuses siiani kajastatud suhteliselt pealiskaudselt ja episoodiliselt. Huvipuudus on olnud mõlemapoolne. MTÜ Piraadipartei pole pidanud vajalikuks teha erilisi pingutusi avalikkuse huvi pälvimiseks ja ka meedia huvi on piirdunud rahvusvaheliste uudisteagentuuride põhjal genereeritud nupukestega piraadiparteide edust valimistel Rootsis, Saksamaal või mujal.