Informatsioon on võim. Aga nagu igasuguse võimuga, on ka need, kes tahavad seda endale hoida. Käputäis eraettevõtteid on kasvavas tempos digiteerimas ja meie eest lukustamas maailmas sajandite jooksul raamatute ja ajakirjade kujul avaldatud teadus- ja kultuuripärandit. Kas sooviksid lugeda artikleid teadusharude kuulsaimatest uurimistulemustest? Siis pead andma hämmastavaid summasid kirjastajatele nagu Reed Elsevier.

On ka need, kes võitlevad selle muutmise nimel. Avatud Ligipääsu Liikumine on võidelnud jõuliselt, et teadlased ei annaks lepingutega oma autoriõigusi ära, vaid selle asemel tagaksid, et nende tööd oleks avaldatud Internetis tingimustel, mis lubaks kõigil neile ligi pääseda. Kuid isegi parimate stsenaariumite korral mõjutaks nende pingutused ainult töid, mis avaldatakse tulevikus. Kõik kuni praeguseni läheb meie jaoks kaotsi.

See on liiga kõrge hind, mida maksta. Sundida akadeemikud maksma raha, et lugeda oma kolleegide töid? Skännida terveid raamatukogusid, aga lubada vaid Google’i tegelastel neid lugeda? Varustada teadusartiklitega esimese maailma eliitülikoole, kuid mitte noori lõunapoolkeral? See on hullumeelne ja lubamatu.

“Olen nõus,” ütlevad paljud: “aga mida me teha saame? Ettevõtetel on paljundusõigus, nad teenivad tohutuid rahasummasid ligipääsu eest tasu nõudes ning see on täiesti seaduslik — me ei saa nende peatamiseks midagi teha.” Ent siiski on miski, mida me saame teha, mida juba tehakse: me saame selle vastu võidelda. Kes te kõik neile ressurssidele ligi pääsete — üliõpilased, raamatukogutöötajad, teadlased — teile on antud privileeg. Te võite süüa sel teadmiste pidusöögil, samas kui ülejäänud maailm on jäetud ukse taha. Kuid see on privileeg, mida te ei pea endale hoidma — ja moraalses mõttes te isegi ei või seda teha. Teie kohus on seda maailmaga jagada. Ja te teete seda: vahetate kolleegidega paroole, täidate sõprade allalaadimissoove.

Samal ajal ei passi niisama ka teie, kes te olete kõrvale jäetud. Olete pugenud läbi avauste ja roninud üle piirete, et vabastada ja oma sõpradega jagada informatsiooni, mis on kirjastajate poolt lukustatud.

Kuid kõik see toimub varjus, põranda alla peidetuna. Seda nimetatakse varastamiseks või piraatluseks, justkui oleks teadmiste rikkuse jagamine moraalselt samaväärne mõne laeva rüüstamise ja selle meeskonna tapmisega. Ent jagamine pole moraalivastane — see on moraalne imperatiiv. Ainult ahnusest pimestatud keelduksid laskmast sõbral teha koopiat.

Suurettevõtted muidugi ongi ahnusest pimestatud. Selle kirjutavad ette reeglid, mille raames nad tegutsevad — aktsionärid tõstaksid mässu, kui rahuldutaks millegi vähemaga. Ja äraostetud poliitikud mõistagi toetavad neid, võttes vastu seadusi, mis annavad neile ainuõiguse otsustada, kes võib teha koopiad.

Õiglus ei seisne ebaõiglaste seaduste järgimiseses. On aeg tulla valguse kätte ja deklareerida vana hea kodanikuallumatuse korras vastuseisu sellele avaliku kultuuripärandi eraalgatuslikule vargusele.

Me peame võtma informatsiooni, kuhu tahes see siis on ka talletatud, tegema sellest koopiad ja jagama neid maailmaga.

Me peame võtma kogu kraami, mis on autoriõiguse poolt kaitsmata, ja paigutama selle arhiivi. Me peame ostma endale salajased andmebaasid ja panema need üles veebi. Me peame alla laadima teaduslikud ajakirjad ja laadima need omakorda üles failijagamisvõrgustikesse. Me peame pidama geriljavõitlust avatud ligipääsu nimel.

Kui meid on üle maailma piisavalt palju, siis me mitte ei saada lihtsalt jõulist sõnumit teadmiste privatiseerimise vastu — me muudame selle möödanikuks. Kas liitud meiega?

Aaron Swartz
Juuli 2008, Eremo, Itaalia

Aaron Swartz (1986–2013) oli Ameerika Ühendriikide programmeerija, kirjanik, arhivaar, poliitiline organisaator ja Interneti-aktivist.

Swartzi surnukeha leiti 11. jaanuaril 2013 tema korterist Brooklynis, kus ta oli ennast üles poonud. Ta perekond ja sõbrad peavad 2007. aastast saadik depressioonis viibimist tunnistanud Swartzi surmas kaasvastutavaks riikliku süüdistaja bürood, kuulsat Massachussetsi Tehnikaülikooli (MIT) ja JSTOR-i digiraamatukogu.

Swartz oli MIT võrguühendust kasutades JSTOR-i teadusartiklite andmebaasist alla laadinud umbes neli miljonit artiklit, mida ta arvatavalt plaanis P2P-võrgustikes levitada. Selle eest soovis prokurör talle rohkem kui 30-aastast vangistust ning nõuda ka välja miljoni dollari suuruse kahjutasu. JSTOR taganes küll lõpuks süüdistusest, kuid MIT ei võtnud seisukohta ja prokurör otsustas asjaga edasi minna…

Tõlgitud allikast: Aaron Swartz — Guerilla Open Access Manifesto (tekst: PD, foto: ragesoss CC-BY-SA)